Mareki teaduse- ja terviseblogi

Kolin ära :-)

2008-06-05T09:39:00.004+03:00

Hakkan edaspidi teaduse- ja terviseuudiseid (küll senisest pisut lühemal kujul, ent loodetavasti sagedamini, kui viimasel ajal) lisama oma blogisse Mareki asjad.

Surmamõtted tekitavad isu küpsiste järele

2008-05-29T12:58:00.007+03:00

Ajakirjas Journal of Consumer Research tutvustatavast Ameerika Ühendriikide ja Hollandi teadlaste ühisest uurimistööst selgub, et söömine aitab teatud tüüpi inimestel surmamõtteid eemale peletada.
Selle, et surmale mõtlemine võib soodustada poodlemist, on psühholoogid erinevate eksperimentide ja uuringute abiga ammu kindlaks teinud.
Nii näiteks osteti Ameerika Ühendriikides 9. septembri terrorirünnakutele järgnenud kuude vältel rekordilisi koguseid luksuskaupu, konserve ja maiustusi.
Mõistmaks senisest paremini surmale mõtlemise, tarbimiskäitumise ning söömisharjumuste omavahelist seost palusid Naomi Mandel Arizona riiklikust ülikoolist ja Dirk Smeesters Rotterdami Erasmuse ülikoolist 746 tudengil kirjutada essee kas oma surmast või siis hambaarsti külastamisest.
Eelnevalt täitsid eksperimendis osalejad standardse testi, mis näitas, kui kõrge enesehinnanguga nad on.
Katses selgus, et surmast kirjutanud madala enesehinnanguga üliõpilased sõid hambaarsti külaskäigust kirjutanud võrdlusgrupi liikmetega võrreldes võimaluse tekkides kirjutamise ajal oluliselt enam küpsiseid ning valisid neile esitatud ostunimekirjast soetamiseks välja palju rohkem kaupa.
Kõrge enesehinnanguga vabatahtlike söömisharjumusele ning poodlemiseelistustele ei olnud aga surmamõtetel erilist mõju.
Smeestersi hinnangul aitab poodlemine või söömine madala enesehinannguga inimestel reaalsuse eest põgeneda.
Teaduri seni veel avaldamata teadustöös selgus ta enese sõnul, et madala enesehinnanguga inimesed ostavad enam kaupa ja söövad rohkem, kui nad on vahetult enne seda vaadanud surmaga seotud uudislõike.
Ta avaldas lootust, et toiduainetööstuse sektoris tegutsevad ettevõtted ei hakka sest avastusest kasu lõikama, paisates oma reklaame eetrisse vahetult pärast uudistesaateid.

Vaata ka:
Usk reinkarnatsiooni on seotud mäluvigadega

Phoenix maandus edukalt Marsile

2008-05-26T09:04:00.013+03:00

Ameerika Ühendriikide kosmoseagentuuri (NASA) robotuurija Phoenix maandus edukalt meie naaberplaneedi pinnale ning saatis Maale oma esimesed fotod Punasest Planeedist.
Uurimissond Phoenix maandus pärast 680 miljoni kilomeetri pikkust kosmoselendu Marsi põhjapoolkera piirkonnas, kus võib teadlaste hinnangul pinna all leiduda jääd, mille leidmiseks alustab Phoenix puurimistöid juba lähimate päevade jooksul.
Ekspertide kinnitusel olid kõige kriitilisemad just nimelt viimased seitse minutit robotuurija 10 kuud väldanud lennust, sest Phoenixil tuli üle elada kiirusega ligikaudu 21.000 km/h Marsi hõredasse atmosfääri sisenemine, avada langevari, aeglustada järsult kiirust täpselt õigel hetkel sisse lülitatud mootorite abiga ning maanduda viimaks kolmele jalale.
Maale jõudnud fotodelt said NASA missioonijuhid lõpliku kinnituse, et sond maandus edukalt planeeritud piirkonnas kolmele jalale ning selle päikesepaneelid on avanenud (ilma nendeta saanuks sondi akud tühjaks juba 34 tundi pärast maandumist).
Phoenixi maandumine sujus peaaegu perfektselt ning robotuurija on Marsi pinna suhtes vaid 0.25° kaldes.
Ainsaks märkimist väärivaks kõrvalekaldeks maandumise käigus oli NASA ekspertide sõnul see, et Phoenixi langevari avanes 6,5 sekundit planeeritust hiljem, mistõttu sond maandus varem paika pandud kohast umbes 25 kilomeetrit eemal, ent siiski kindlalt "maandumiskanali" piires.
Phoenixi missioon kestab kolm kuud ning selle aja jooksul viib sond läbi puurimistöid ja tõstab kogutavad pinnaseproovid keemilise analüüsi läbiviimiseks oma pardale.
Teadlased on üsna veendunud, et Phoenix suudab tungida jääkihini, kuna Marsi ümber tiirlevate kosmoselaevade uuringud on näidanud, et tõenäoliselt paikneb jää mõnes kohas vaid kuni 10 cm sügavusel.
Lisaks veejälgedele suudab Phoenix kindlaks teha ka orgaaniliste jälgede olemasolu võetud proovides ehk siis välja selgitada, kas antud Marsi piirkonnas võis kunagi leiduda elu.

Vaata ka:
Marss võis olla elu tekkeks liiga soolane
Kuhu kadus Marsi vesi?

Linnugripivaktsiin jõudis Euroopa Liitu

2008-05-21T08:04:00.006+03:00

Euroopa Komisjon kiitis heaks esimese linnugripi viiruse alamtüübi H5N1 vastase vaktsiini kasutuselevõtu euroliidu piires, ent see, kas Prepandrixi nimelise ravimiga hakatakse elanikke ennetavalt vaktsineerima või ostetakse vaktsiini võimaliku pandeemia puhkemise puhuks ladudesse, jääb juba iga liikmesriigi otsustada.
Ravimifirma GlaxoSmithKline toodetav vaktsiin on suunatud praegu lindude seas leviva H5N1 viirustüve vastu, kuna epidemioloogide hinnangul põhjustab just see kõige tõenäolisemalt järgmise globaalse gripipandeemia.
Kagu-Aasiast pärinev linnugripp levib praegu peamiselt ränd- ja kodulindude vahendusel ning alates 2003. aastast on see põhjustanud inimestel 382 haigusjuhtumit, millest 241 on lõppenud patsiendi surmaga.
Prepandrix võtab löögi alla nii Aasiast, Euroopast kui ka Aafrikast leitud H5N1 tüve A/Vietnam/1194/04, ent kliinilised ravimikatsed on näidanud, et vaktsiin on efektiivne ka teiste H5N1 tüvede ja ka linnugripi muude sarnaste alamtüüpide vastu.
Euroopa Liidu liikmesriikide valitsustel on nüüd valida kahe võimaluse vahel - osta Prepandrixit võimaliku tulevase haiguspuhangu tarbeks suuremates kogustes ladudesse kokku
või viia läbi riiklik ennetav vaktsineerimisprogramm.
Rotterdami ülikooli viroloogi Albert Osterhausi sõnul tuleb kaaluda näiteks võimaluse vahel vaktsineerida kogu elanikkonda või ainult riskigruppi kuuluvaid inimesi (linnufarmide töötajad, meditsiinitöötajad jne).
Eksperdid hoiatavad ka, et kui otsest haigestumise ohtu ei näi olevat, siis võib väike protsent elanikkonnast vaktsineerimisele väga vihaselt vastu seista.
Esimeste EL liikmesriikidena tellisid Prepandrixit veel enne ametliku kasutusloa saamist euroliidu piires Soome ja Shveits ning ühtekokku müüdi vaktsiini aastal 2007 284 miljoni USA dollari eest.
GlaxoSmithKline kinnitab, et uut linnugripivaktsiini on viimasel ajal suuremates kogustes tellinud veel mitmed Euroopa Liidu liikmesriigid, ent pooltevahelise kokkuleppe kohaselt nende riikide nimesid ei avalikustata.
Oma linnugripivaktsiini on välja töötamas ka mitmed teised ravimigigandid, teiste seas näiteks Sanofi-Aventis ja Novartis.

Vaata ka:
Linnugripp muutub inimesele ohtlikumaks
Inimese antikehad ravivad linnugrippi

India lapsi ähvardab nälg

2008-05-14T08:17:00.010+03:00

ÜRO lastekaitseorganisatsiooni UNICEF teatel ähvardab vähemalt 1,5 miljonit Indias elavat last pidevalt tõusvate toiduainehindade tõttu tõsine alatoitluse oht ning jätkuv toiduainete kallinemine viib näljasurma piirile aina enam Lõuna-Aasias elavaid inimesi.
UNICEFi regionaaldirektori Daniel Toole'i sõnul kannatasid peaaegu pooled India lapsed alatoitluse tõttu juba enne viimasel ajal aset leidnud toiduainete hindade järsku tõusu, ent nüüd muutub olukord iga päevaga aina halvemaks.
Lastekaitseorganisatsiooni koostatud raporti Maailma Laste Olukord viimase ülevaate kohaselt on laste alatoitluse vallas Lõuna-Aasias kõige hullem olukord just Indias - 48% sealsetest alla 5-aastastest lastest on alatoitunud (näiteks Bangladeshi sama näitaja on 43% ja Pakistanil 37%).
Sama ettekande andmeil on koguni 30% Indias sündivatest lastest alakaalulised (Bangladeshis 22% ja Pakistanis 19%) ja hinnanguliselt sünnib ca 40% kogu maailma alakaalulistest beebidest just selles riigis.
Kui praegu vaevab toidupuudus umbes 50 miljonit alla 5-aastast indialast, siis tõusvad toiduhinnad ähvardavad UNICEFi andmeil alatoitlusega ainuüksi Indias veel 1,5-1,8 miljonit last.
Toole selgitas, et kerkivad toiduhinnad avaldavad juba praegu laialdast mõju piirkonna inimeste toitumisharjumustele - need, kes sõid varem päevas kolm korda, teevad seda nüüd kaks korda, ja enne päevas kaks korda söönud inimesed peavad nüüd leppima ühe söögikorraga.
Alatoitluse levikut kiirendab ka asjaolu, et vaesemad inimesed ei suuda enam osta lihatooteid ning oluliseks kaloriallikaks olevat õli.
ÜRO ametlik statistika näitab, et päevas peavad vähem kui 1 USA dollariga (ca 10 eesti krooni) hakkama saama 300 miljonit India elanikku.
Rahvusvahelise Riisiuuringute Instituudi direktor Robert Zeigler märkis, et paljudes maailma piirkondades inimeste põhitoiduks oleva riisi hinna järsk tõus maailmaturul on juba nälgivate inimeste hulka maailmas tõstnud umbes 100 miljoni inimese võrra ja kui olukorra stabiliseerimiseks ei võeta ette kiireid ja radikaalseid samme, läheb olukord kiiresti palju hullemaks.
Ziegleri hinnangul on globaalse toiduainehindade tõusu peamisteks põhjustajateks rahvastiku kiire kasv, biokütuste laiem levik ja Hiina ning India elanike muutuvad toitumisharjumused.
Samas toonitas ta, et kui kui maailma riikide valitsused ei oleks 1990ndate aastate alguses kärpinud investeeringuid põllumajanduslikesse uuringutesse, oleks praegune toidukriis jäänud tõenäoliselt tulemata.
Paradoksaalsel kombel võib toiduainehindade kiire kerkimine mõnes maailma piirkonnas vaesust ka vähendada - maailmamajandusrganisatsiooni OECD majandusanalüütiku Denis Wolteri kinnitusel on toidukallinemine hea uudis Aafrika põllumajandussektorile, kus tootmine on muutunud seetõttu tasuvamaks, mis peaks pikemas perspektiivis kaasa tooma ka paljude Aafrika riikide majanduskasvu kiirenemise.

Vaata ka:
ÜRO eriraportöör: biokütuste tootmine on inimsusevastane kuritegu
Inimlik kaastunne on väga piiratud

Pingviinide organismi DDT tase püsib muutumatuna

2008-05-06T07:51:00.006+03:00

Kuigi pestitsiidi DDT kasutamine keelustati enamikes riikides juba möödunud sajandi 70ndatel aastatel ning selle ohtliku ühendi kogus Arktika looduses on pidevalt langenud, näitavad värsked uuringud, et Antarktikas elavate Adélie pingviinide organismis on DDT tase jätkuvalt kõrge.
Uurimistööd juhtinud Virginia mereuuringute instituudi teaduri Heidi Geiszi sõnul pole DDT tase pingviinide organismis küll nii kõrge, et peaks muret tekitama, ent selle olemasolu näitab siiski, et ka teised ohtlikud ühendid võivad mööda toitumisahelat sarnasel moel edasi liikuda.
Uurijate hinnangul on jätkuvate DDT jälgede peamiseks põhjuseks sulavad liustikud, kuhu antud pestitsiidi on ladestunud varasemate aastakümnete jooksul.
Sulavatest liustikest korjab DDT üles fütoplankton ning see liigub toitumisahelas ülespoole, ladestudes suuremates kogustes muuhulgas ka Adélie pingviinides.
Geisz selgitas, et õhus, lumes ja merejääs DDTd ei olnud, ent liustike sulavees oli seda märkimisväärses koguses.
Teadlased mõõtsid DDT taset Antarktika erinevatest piirkondadest surnult leitud 12 pingiini rasvakoes ning 27 koorumata munas ja avastasid, et tuvastatud DDT ja selle laguprodukti DDE tase on laias laastus sama kõrge, kui tuvastati 1960ndatel ja 1970ndatel aastatel läbi viidud samalaadsetest uuringutes.
Kuna osad pingviinidest olid surnud trauma, mitte nälja tõttu, ning ka munad olid jäänud koorumata erinevatel põhjustel, usuvad teadlased, et tuvastatud DDT tasemed kajastavad pingviinide populatsiooni üldist keskmist näitajat.
Adélie pingviinid valiti uurimisobjetiks seetõttu, et nad ei migreeru ja annavad seega hea pildi Antarktikas leiduvatest DDT kogustest.
DDT oli esimene tänapäevane pestitsiid, mis võeti kasutusele Teise Maailmasõja paiku ning keelustati rahvusvaheliselt, kui selgus, et selle kasutamisel võivad olla rängad mõjud nii keskkonnale kui ka inimeste tervisele.
Tänapäeval kasutatakse DDTd mõnedes Lõuna-Ameerika riikides ja Aafrikas, ent seda satub keskkonda vaid mikroskoopiline osa sellest kogusest, mis paisati loodusesse enne selle rahvusvahelist keelustamist.

Vaata ka:
WHO toetab DDT kasutamist malaariavastases võitluses
Peruust leiti hiigelpingviinide fossiile

Linnapuud vähendavad lastel astmariski

2008-05-01T18:09:00.005+03:00

Ajakirjas Journal of Epidemiology and Community Health tutvustatavast Columbia ülikooli uurijate teadustööst selgus, et puudega ääristatud linnatänavatel elavatel lastel esineb harvemini astmat ning 343 lisapuud linna ruutkilomeetril alandab 4-5 aastaste laste seas astmadiagnoose 25% võrra.
Puude arvu ja astmajuhtumite vaheline seos jäi püsima ka juhul, kui uuringus võeti arvesse ka erinevad õhureostuse allikad, elanike arv piirkonnas jms.
Tänavat ääristavate puude arv näis pärast antud tüüpi asjaolude arvestamist vähendavat siiski vaid kergemaid astmajuhtumeid ning ei omanud mõju raskemate haigusvormide puhul, mil lapsed vajasid haiglaravi.
Mitmete ekspertide hinnangul võib vähene kokkupuutumine mikroobidega varajases nooruses suurendada lastel astmariski hilisemas elus, sest nende immuunsüsteem ei õpi varakult vajalikus mahus infektsioonidega võitlema.
Seega võib tuvastatud seose põhjuseks olla tõik, et puudega ääristatud tänavad on lapsele paremaks mängukeskkonnaks, nad veedavad seal keskmisest rohkem aega ja puutuvad kokku erinevate mikroobidega.
Samal ajal on puud oluliseks õietolmu allikaks ja see võib teatud lastel astmasümptomeid süvendada.
Uurimistööd juhtinud dr Gina Lovasi möönis samas, et esialgu ei tea uuringu autorid muidugi veel täpselt, mis tuvastatud seost põhjustab ja see vajab põhjalikke lisauuringuid.
Ühe lisavõimalusena tõi ta näiteks välja selle, et linnapiirkonnad, kus kasvab enam puid, võivad olla ka muidu paremini hooldatud ja tervisesõbralikumad.
Columbia ülikooli teadlaste uuring viidi läbi suurlinnas New Yorgis.

Vaata ka:
Sünnieelsed õunad hoiavad astma eemal
E-vitamiini vaegus emal tõstab lapsel astmariski

Inimesed võinuks jaguneda erinevateks liikideks

2008-04-25T08:20:00.014+03:00

Ajakirjas American Journal of Human Genetics tutvustatava geneetilise uuringu andmeil võinuks varajased inimesed ligikaudu 150.000 aasta eest areneda kaheks või enamaks erinevaks liigiks ning sattusid 70.000 aasta eest tõsisesse väljasuremisohtu.
DNA abil inimrändeid uuriva Genographic Project'i raames kogutud ja analüüsitud geneetilised andmed näitavad, et Aafrika kirde- ja lõunaosas väikeste rühmadena elanud inimpopulatsioonid eraldusid inimkonna noorusaegadel teineteisest 50.000 kuni 100.000 aastaks.
Teadustööd juhtinud dr Spencer Wells märkis, et väide põhineb tänapäeval Aafrikas elavate inimeste mitonkondriaalse DNA analüüsil ja kuigi pole teada, kui lähedal erinevate inimliikide tekkimine tegelikult oli, kujunes inimkonna ajaloos kõige pikema populatsioonidevahelise isolatsiooni tõttu selleks antud ajajärgul välja vägagi reaalne võimalus.
Uurijate hinnangul olid taolise eraldumise põhjused peamiselt klimaatilised - Aafrika idaosas leidsid 135.000 - 90.000 aasta eest aset pikaaegsed ja laialdased põuaperioodid, mis sundisid varajasi inimesi kahes erinevas suunas rändama ning eraldasid nad viimaks teineteisest.
Geeniandmete kohaselt sulandusid kaks inimpopulatsiooni Aafrikas lõplikult kokku alles 40.000 aasta eest (varajased inimesed asusid Aafrikast välja rändama ning kogu maailma hõivama siiski pisut varem - umbes 60.000 aasta eest) ning seda soosisid ekspertide hinnangul soodsamad klimaatilised tingimused ja ka senisest arenenumate kivist tööriistade levik.
Samast teadustööst ilmneb, et ligikaudu 70.000 aasta eest sattusid üksteisest eraldatud inimpopulatsioonid raskete ilmastikuolude tõttu sedavõrd ränka olukorda, et inimeste koguarv võis langeda vaid 2000-ni ning inimene kui liik pääses väljasuremisest ülinapilt.
Esimesed tänapäevased inimesed tekkisid DNA-uuringute andmeil Aafrika idaosas umbes 200.000 aasta eest ning neist said kõigi praegu elavate inimeste kauged esivanemad, kelle geeniandmed on endiselt meie DNAs peidus.

Vaata ka:
Tärklis võis olla inimevolutsiooni võlukütus
Fossiilileid aitab täita lünka inimevolutsiooni ajaloos

Kaloririkas toit suurendab poisslapse sünnitamise tõenäosust

2008-04-23T07:08:00.011+02:00

Ajakirjas Proceedings of the Royal Society B: Biological Sciences tutvustatavast Suurbritannia uurijate teadustööst ilmneb, et naise söömisharjumused rasestumise ajal võivad mõjutada ta tulevase lapse sugu ning kaloririkas toit ja regulaarsed korralikud hommikusöögid antud perioodil võivad tõsta tõenäosust, et ta sünnitab poisslapse.
Uurimistöö raames vaadeldi 740 noore naise söömisharjumusi enne rasestumist ja raseduse varajases järgus.
Kui kõige suurema kalorsusega toitu tarvitanud naistel sündinud lastest oli poisse 56%, siis kõige madalama kalorsusega naisterahvastel ainult 45%.
Poisslapse ilmale toonud naised olid ka keskmisest sagedamini tarvitanud suuremaid koguseid mineraalaineid ja vitamiine, muuhulgas kaaliumit, kaltsiumit, C-vitamiini, E-vitamiini ja vitamiini B12, ning söönud päeva alustuseks sageli hommikusöögihelbeid.
Teadlaste sõnul võivad just dieedipidamise ja tervisliku toitumise populaarsus ning aina laiemalt leviv harjumus hommikusöök söömata jätta olla vähemalt osaliselt põhjuseks, miks on arenenud lääneriikides hakanud viimasel ajal poisse varasemast mõnevõrra vähem sündima.
Exeteri ülikooli ja Oxfordi ülikooli uurijate teadustööle annavad lisakaalu mitmed varasemad uuringud, mille tulemuste kohaselt sünnib paljudel loomadel rikkalike toiduvarude olemasolu korral tavalisest enam isaseid järglasi.
Uurimistööd juhtinud dr Fiona Mathewsi sõnul on selle seose põhjuseks evolutsiooniline tung saada võimalikult palju järglasi, et oma geene edasi kanda.
Ta selgitas, et potentsiaalselt suudavad enamike liikide isased tagada enamate järglaste ilmaletulemise, ent seda võib olulisel määral mõjutada isase isendi suurus või sotsiaalne staatus, mistõttu nirumad isased ei pruugi üldse järglasi saada; emaste isendite puhul on sellised riskid oluliselt väiksemad.
Kui toitu on piisavalt, on mõistlik ilmale tuua poisslaps, sest nii tekivad suuremad võimalused, et lapselapsi saab olema enam; kui aga toiduvarudega on kitsas käes, on mõistlikum sünnitada tüdruk, rääkis Mathews.
Asjatundjate sõnul ei tohiks tulevased emad antud uudise valguses siiski tüdrukut ilmale tuua soovides end näljutama asuda, sest suurest hulgast teadustöödest on üheselt selgunud, et raseduseelne ja -aegne toitumisharjumuste muutmine negatiivses suunas võib pärssida lapse normaalset arengut ja tekitada tal kogu elu püsivaid tervisehäireid.

Vaata ka:
Suitsetamine on hällisurmade peamine põhjustaja
Beebid on sotsiaalselt intelligentsed

Inimene võib olla ainuke mõistusega liik universumis

2008-04-22T08:33:00.008+02:00

East Anglia ülikooli professori Andrew Watsoni ajakirjas Astrobiology tutvustatavate arvutuste kohaselt tuleb võimalust, et mõnel teisel Maa sarnasel planeedil on tekkinud inimeselaadne mõistuslik eluvorm pidada sisuliselt olematult väikeseks.
Watsoni kinnitusel on inimesesarnase liigi tekkimine mitmete kriitiliselt oluliste juhuste kuhjumise ahel, mille tõenäosuseks Maad meenutaval planeedil on nelja miljardi aasta vältel vähem kui 0,01%.
Arvestades seda, kui kaua aega kulus inimkonnal tekkeks ning tõsiasja, et umbes miljardi aasta pärast ei ole meie koduplaneet Päikese paisumise tõttu enam eluks sobilik, on teadlase hinnangul vägagi tõenäoline, et me oleme kogu universumi ainus mõistuslik eluvorm.
Ta ennustab, et kui meil õnnestub üldse kauges tulevikus maaväliseid tsivilisatsioone leida, siis tuleb enne seda läbi uurida kümneid tuhandeid Maa sarnaseid planeete.
Esimesed eluvormid tekkisid Maal laias laastus nelja miljardi aasta eest, ent inimesed on maamunal kõndinud vaid viimase ligikaudu 100.000 aasta vältel.
Watsoni sõnul näitab see üheselt, et mõistusliku elu teke nõuab sedavõrd ebatõenäoliste juhuste kokkulangemist, et seda peab juhtuma üliharva ja kui see peaks siiski juhtuma, siis alles eluks sobiva ca 5 miljardi aasta pikkuse perioodi lõpus.
Maa biosfäär on jõudnud oma elu lõppjärku ning Maa planeedi elu tekke ja arengu iseärasused annavad hea aluse mõistmaks samade protsesside toimumise tõenäosusi teistel planeetidel, selgitas Watson.
Teadlase matemaatiline mudel vaatleb intelligentse elu tekkeks vajaliku nelja staadiumi (ainuraksed bakterid, keerukamad rakud, spetsialiseerunud rakud, keelevõimekas mõistuslik eluvorm) tekke tõenäosust ning viib selle kooskõlla sellega, kui pikalt on planeedil Maa valitsevad tingimused eluks sobilikud.
Watsoni arvates ei tuleks ka sugugi eeldada, et igasugune elu evolutsioon peaks ilmtingimata "püüdlema" mõistusega liigi või liikide tekke suunas.
Samas peab ta tõenäoliseks, et lihtne, mikroobne elu on universumis suhteliselt laialdaselt levinud.

Vaata ka:
Maa ei ela siiski surevat Päikest üle
Leiti esimene eluks sobiv kaugplaneet

NASA: AFP asteroidiuudis ei vasta tõele

2008-04-17T07:13:00.012+02:00

Ameerika Ühendriikide kosmoseagentuuri (NASA) eksperdid kinnitavad, et uudisteagentuuri AFP maailmas eile suurt vastukaja põhjustanud ja ka Eestis palju internetikommentaare saanud uudis, mille kohaselt avastas keegi 13-aastane saksa teismeline, et NASA on asteroidi Apophis ohtu Maale oluliselt alahinnanud, ei vasta tõele.
Ligikaudu 250-meetrise läbimõõduga Apophis kihutab Maast suhteliselt lähedalt mööda aastal 2029 ning kui kosmosekamakas peaks siis meie planeedist mööduma teatud kauguselt, naaseb ta 2036. aastal juba selleks, et Maaga kokku põrgata.
NASA hinnangul on sellise sündmuse tõenäosus äärmiselt väike - vaid 1:45.000.
Ent omakorda Bildi artiklit tsiteerinud AFP sõnumi kohaselt arvutas üks Saksamaa 13-aastane noorkodanik välja, et tegelik risk on 100 korda kõrgem (1:450) põhjendades seda võimalusega, et Maast 2029. aastal 38.000 kilomeetri kauguselt mööduva asteroidi kurssi võib muuta mõni satelliit, mis ta teele ette jääb.
NASA Maa-lähedaste objektide programmi ekspert Steven Chesley kinnitab siiski, et Apophis ei saa mingil juhul tehiskaaslastega kokku puutuda.
Chesley selgitas, et Maast kuni 42.000 kilomeetri kaugusel on küll geosünkroonseid satelliite, ent need tiirlevad ümber Maa ekvaatori, samas kui Apophise suurim lähenemine Maale leiab aset ekvaatorist väga kaugel.
Apophis ületab ekvaatori ligikaudu 90 minutit enne oma suurimat lähenemist planeedile ning teeb seda distantsil 52.000 kilomeetrit, mis on igasuguste tehiskaaslastega kokku puutumiseks selgelt liiga kaugel.
Ebaselgus antud asteroidi liikumistrajektoori kohta Maa suhtes 2029. aastal on vaid 1650 kilomeetrit ehk siis liiga vähe, et omada selles küsimuses mingisugust tähtsust.
NASA Maa-lähedaste objektide programmi juht Donald Yeomans on samuti pressiteatega kinnitanud, et kosmoseagentuuri riskihinnangu kohaselt on tõenäosus, et Apophis tabab 2036. aastal Maad endiselt 1:45.000 ning nendega pole ühendust võtnud ükski Saksamaalt pärit teismeline, kelle arvutused näitaksid midagi muud.
Samuti lükkas Yeomans ümber AFP uudises sisalduva väite, justkui oleks NASA riskihinnangu muutmist Euroopa Kosmoseagentuuri (ESA) spetsialistidele kinnitanud.
Chesley tuletas meelde, et Apophisega seotud arvutusi on teinud mitmed ekspertrühmad ja saadud tulemused on NASA omadega sarnased - näiteks veebilehel NeoDys avalikustatud Pisa ülikooli teadlaste arvutustes saadi kokkupõrkeriskiks 0,00207% ehk siis umbes 1:48.000.
Hetkel on Apohis vaatluste tegemiseks Päikesele liiga lähedal ning uusi andmeid selle liikumise kohta saab hakata koguma umbes 3 aasta pärast.
Chesley hinnangul on ülimalt tõenäoline, et uued arvutused näitavad hiljemalt aastaks 2014, et Apophis möödub Maast soliidsel kaugusel ka 2036. aastal.

Vaata ka:
Väikesed asteroidid on arvatust ohtlikumad
Astronoomid kaitsevad kosmiliste objektide hoiatussüsteemi

Aju teeb otsuse kiirelt ja varakult

2008-04-14T09:01:00.008+02:00

Ajakirjas Nature Neuroscience tutvustatavast Max Plancki inimteadvuse ja ajuuuringute instituudi uurijate teadustööst ilmneb, et inimese aju langetab otsuseid kuni kümme sekundit enne seda, kui inimene ise neist teadlikuks saab.
Otsuselangetamise ajal ajuaktiivsust jälgides õnnestus teadlastel kindlaks teha, milline antud otsus on isegi enne seda, kui vabatahtlikud katsealused olid teadlikud sellest, et nad otsuse vastu võtsid.
Teadustöö muudab ekspertide hinnangul küsitavaks, kui "teadlikud" meie valikud ikkagi on ja ehk koguni selle, kas me oleme ikka oma otsuselangetamistes alati vabad.
Uurimistööd juhtinud John-Dylan Haynes märkis, et kui me tavaliselt arvame, et meie otsused on teadlikud, siis antud uuring näitas üheselt, et teadlikus kujutab enesest vaid jäämäe ülemist tippu.
Haynes ja ta kolleegid jälgisid 14 vabatahtliku ajuaktiivsust ajal, mil neil tuli langetada erinevaid otsuseid.
Katsealustel paluti soovi tekkides vajutada erineva käega ühte kahest nende ees laual paiknevast nupust, jälgida samal ajal nende ees arvutiekraanil poolesekundiliste vahedega ilmuvaid tähti ning jätta meelde, milline kirjatäht oli ekraanil sel hetkel, kui nad otsustasid nupule vajutada.
Hiljem kogutud andmeid analüüsides selgus, et kõige varasem "ajuotsustus" eelnes tegelikult nupulevajutamisele seitse sekundit ning arvestades antud protsessi viivitusi tähendab see sisuliselt, et aju tegi oma valiku ligikaudu kümme sekundit enne seda, kui inimene ise.
Haynesi eksperiment arendab edasi 80ndatel aastatel neurofüsioloog Benjamin Libeti poolt läbi viidud katseid, mille käigus kasutas teadlane sarnaseid vahendeid, ent vaid ühte nuppu ning mõõtis ajuaktiivsust palju algelisemate vahenditega registreerides katsetes osalenud inimeste aju elektrilist aktiivsust.
Ta avastas, et liikumise eest vastutav ajupiirkond aktiveerus mõned millisekundid enne seda, kui inimene oli teinud teadliku valiku.
Libeti uurimistööd on siiski laialdaselt kritiseeritud, kuna ajamõõtmise täpsuses ei olnud täielikku kindlust ning registreeritud ajuaktiivsus võis enesest kujutada üldist valmistumist liikumiseks, mitte aga antud otsustega seotud aktiivsust.
Värske uurimistöö raames täiustati meetodit paludes vabatahtlikel osalejatel valida kahe nupu vahel - parema ja vasaku käe liigutamine tekitab erinevaid jälgitavaid ajusignaale, mistõttu osutus võimalikuks näidata, et registreeritud aktiivsus on seotud just nimelt uuritavate otsustega.

Vaata ka:
Valemälestused eristuvad ajupildis
Teadlased tuvastasid optimismi eest vastutavad ajupiirkonnad

Uuring: diktaatorid võivad olla enese geneetilise ülesehituse ohvrid

2008-04-07T10:42:00.011+02:00

Heebrea ülikooli uurijate teadustöö näitab, et diktaatorite isekas ja halastamatu käitumine võib olla osaliselt põhjustatud nende geneetilisest ülesehitusest.
Iisraeli teadlased leidsid seose geeni AVPR1a variandi ja halastamatu käitumise vahel kasutades omalaadset "diktaatorimängu", milles vabatahtlikud osalejad said kas mängida omakasupüüdmatult või siis valida vastasmängijaid ignoreeriva ning iseka mängujoone.
Esialgu pole selge, mil moel antud geen täpselt käitumist mõjutab, ent uurimistööd juhtinud Richard Ebsteini hinnangul võivad sellist geenivarianti kandvate inimeste aju "premeerimiskeskused" saada altruistlikest tegudest tavalisest väiksemat naudingut, mis põhjustabki isekat käitumist.
Ebstein ja ta kolleegid võtsid luubi alla just geeni AVPR1a peamiselt seetõttu, et see on teadaolevalt tegev selliste aju retseptorite tekkes, mis tajuvad vasopressiini ehk siis hormooni, mida seostatakse altruistliku ja prosotsiaalse käitumisega.
Ajakirjas Genes, Brain and Behavior tutvustatava teadustöö raames analüüsiti enam kui 200 vabatahtliku DNAd ning paluti neil seejärel osa võtta omalaadsest majandusmängust.
Osalejad jagati kahte rühma, mida nimetati diktaatorite ja vastuvõtjate grupiks (vabatahtlikele seda loomulikult uurimistulemuste mõjutamise kartuses ei avalikustatud) ning igale "diktaatorile" jagati 50 seeklit, millest ta võis "vastuvõtjale" (kellega ta kordagi ei kohtunud) anda täpselt nii suure osa kui ta ise soovis.
Umbes 18% "diktaatoritest" jättis kogu raha enesele, umbes kolmandik jagas selle pooleks ja vaid 6% andis kogu rahasumma ära.
Osalejate DNA-andmeid ja mängutulemusi võrrelnud teadlased avastasid, et kogu rahasumma jätsid enesele suurema tõenäosusega just teatud tüüpi, keskmisest lühema pikkusega geeni AVPR1a omanikud.
Osalejate sugu nende heldust või isekust teadlaste kinnitusel ei mõjutanud.
Ebsteini hinnangul näitab avastus, et selliste maailmakuulsate diktaatorite nagu näiteks Benito Mussolini, Saddam Hussein või Robert Mugabe isekas ja halastamatus käitumises lasus osa süüd nende geneetilisel ülesehitusel.
Samas möönis ta, et seda väidet saaks tõestada vaid juhul, kui diktaatorid oleks elus või neil oleks olnud identsed kaksikud, keda saaks tänapäeval uurida.
Ekspertide hinnangul on Iisraeli teadlaste avastus huvitav, ent sest ei maksa vähemalt esialgu teha väga kaugeleulatuvaid järeldusi.
Muuhulgas tuuakse esile, et "diktaatorimängus" raha jagavatele vabatahtlikele meeldib sageli sarnastes majandusmängudes ka vastasmängijatelt kogu raha "ära varastada", mis jätab avatuks võimaluse, et Ebsteini poolt altruistlikeks peetavad inimesed soovisid võib-olla vaid mängu korralikult sisse elada (eeldades, et just seda neilt soovitakse) ning diktaatorlik käitumine ei tähenda lihtsat soovi võimalikult palju raha enese kätte haarata, vaid põhineb sotsiaalsete oskuste defitsiidil, mis muudab inimese võimetuks tajuma, mida temalt tegelikult soovitakse.

Vaata ka:
Skisofreeniageenid on evolutsiooni poolt eelistatud
Uuring: inimesed võivad vägivalda himustada

Teadlased tuvastasid kopsuvähigeenid

2008-04-03T07:50:00.007+02:00

Kolm erinevat teadusrühma tutvustasid ajakirjades Nature ja Nature Genetics teadustöid, mille raames leiti praegustel ja endistel suitsetajatel kopsuvähi tekke tõenäosust tõstvad geenivariatsioonid, mis võivad samaaegselt selle kandjatel ka keskmisest kiiremini tubakasõltuvust tekitada.
15. kromosoomis asuvad kopsuvähki haigestumise tõenäosust kergitavad geenivariatsioonid on üsna laialt levinud, ent suurendavad haigestumisriski vaid praegustel ja endistel suitsetajatel.
Kui sellistel inimestel on kaks antud geenivariatsioonide koopiat - üks mõlemalt vanemalt - siis on neil kopsuvähirisk keskmisest kõrgem 70%-80% võrra.
Mõlemast variandist vaid ühte geenikoopiat omavatel suitsetajatel või kunagistel suitsetajatel on risk kõrgem 28% võrra.
Teiste suitsetamisega seotud vähivormide tekkeriski kindlaks tehtud geenivariatsioonid uuringute andmeil ei mõjuta.
Esialgu pole veel päris selge, mil moel tuvastatud geenivariatsioonid täpselt kopsuvähiriski kergitavad, ent ühe teadustöö autorite hinnangul on selle seose põhjuseks tõik, et need suurendavad tubakast sõltuvusse jäämise ulatust ja tõenäosust ning selle kandjad suitsetavad tavalisest rohkem ja kangemaid tubakatooteid.
Kõik kolm teadlasterühma jõudsid sama tulemuseni uurides tuhandete praeguste ja endiste suitsetajate DNAd ning kuigi kõigis uuringutes kasutati erinevaid proove, pärinesid need kõik Euroopa päritolu inimestelt.
Teadlased toonitavad, et peamiseks kopsuvähi riskifaktoriks on endiselt suitsetamine - suitsetajatel, kel ei ole antud geenivariatsioone, on võrrelduna mittesuitsetajatega ikkagi kuni 10 korda suurem tõenäosus antud vähivormi haigestuda.

Vaata ka:
Passiivne suitsetamine pärsib õppeedukust
Suitsetamine on hällisurmade peamine põhjustaja

Vanima lääneeurooplase vanuseks on 1,2 miljonit aastat

2008-03-27T08:49:00.011+02:00

Teadlased kaevasid Hispaania põhjaosas asuvast Sierra de Atapuerca piirkonnast välja seniavastatutest Lääne-Euroopa kõige iidsemad tänapäevase inimese eellase jäänused, mille vanuseks hinnatakse 1,2 miljonit aastat ja mis näitavad, et inimesed rändasid antud piirkonda oluliselt varem kui seni arvati.
Hispaaniast leitud inimeellase säilmed kujutavad enesest lõualuu fragmenti ja mõningaid hambaid ning nende kõrvalt avastati ka lihtsaid tööriistu ja lõikejälgedega loomaluid.
Kuna lõualuu on suhteliselt väikene, kuulus see uurijate hinnangul tõenäoliselt naisele.
Seni on Lääne-Euroopast leitud vaid kuni 800.000 aasta vanuseid inimsäilmeid, mistõttu arvasid osad teadlased, et primitiivsed inimesed jõudsid antud regiooni alles suhteliselt hiljuti.
Vanimad teadaolevad inimfossiilid väljaspool Aafrikat on leitud Dmanisi piirkonnast Gruusiast ja nende vanuseks on hinnatud umbes 1,7 miljonit aastat.
Dmanisi fossiilid kuuluvad Homo erectus'ele, kes võttis ekspertide sõnul omal ajal Aafrikast lahkudes suuna ida poole ning asus elama peaaegu kõikjale Aasias.
Hispaanlaste avastus annab lisakaalu seni vaid üksikutele tööriistaleidudele põhinenud teooriale, mille kohaselt pöördusid mõned sellised väljarändajad Aasiasse jõudnuna tagasi ning otsisid paremaid elualasid hoopis Euroopast.
Kusagil selle Euroopasse rännu käigus muutusid hilisemad Hispaania asunikud uueks, tõenäoliselt viimaseks neandertallaste ja Homo sapiens'i ühiseks eellaseks olevaks inimliigiks, millele on antud esialgne nimetus Homo antecessor.
Paleoantropoloogide kinnitusel ei ole inimese eellase Euroopasse rände osas siiski lõplik selgus kindlasti veel saabunud ning iga uus leid võib praeguseks väljakujunenud pilti oluliselt muuta - muuhulgas pole sugugi välistatud, et mõned eriti vintsked rännumehed jõudsid kaugetel aegadel Aafrikast Euroopasse ka otse, ilma vahepeatusena Aasiat läbides.

Vaata ka:
Fossiilileid aitab täita lünka inimevolutsiooni ajaloos
Neandertallastel võis olla kõnekeel

NASA: marsikulgurid töötavad edasi

2008-03-26T09:51:00.004+02:00

Ameerika Ühendriikide kosmoseagentuur (NASA) teatas ametlikus pressiteates, et marsikulgurite Spirit ja Opportunity missioonilt ei nõuta siiski kulude kokkutõmbamist, mis tähendab, et robotuurijat Spirit ei pea välja lülitama ning see võib teadustööd edasi teha.
Eile anti teada, et NASA poolt Marssi uurivate kulgurite Opportunity ja Spirit töörühmale esitatud 4 miljoni USA dollari suuruse kokkuhoiunõude tõttu saadetakse üks marsikulguritest tõenäoliselt sundpuhkusele ja piiratakse ka teise tööaktiivsust.
Spiriti ja Opportunity projekti aastakulud on praegu ümmarguselt 20 miljonit USA dollarit.
NASA marsikulgurid Spirit ja Opportunity on nüüdseks Marssi uurinud juba enam kui 1400 päeva, kuigi esialgu oli nende missioon kavandatud vaid 90-päevaseks.
Spiritilt ja Opportunitylt peaks peagi Marsi uurimise teatepulga üle võtma praeguste plaanide kohaselt käesoleva aasta 25. mail Punasele Planeedile maanduv robotuurija Phoenix.
NASA uue põlvkonna marsikulgur Mars Science Laboratory peaks Marsi suunas teele asuma 2009. aastal ning sinna kohale jõudma 2010. aastal.
NASA otsib meeleheitlikult võimalusi kulutusi kokku tõmmata ennekõike seetõttu, et Mars Science Laboratory missiooni ettevalmistamine on osutunud peaaegu 200 miljoni dollari võrra esialgu arvatust kallimaks.
Esialgu tunnistavad nii kosmoseagentuuri juhtkond kui ka projekti kaasatud spetsialistid, et keegi ei oska isegi arvata, kust puuduolev summa leitakse.
Kuigi Spiritil ja Opportunityl on väiksemaid tehnilisi probleeme, on robotuurijad kulgurite missiooni peaspetsialisti Steven Squyresi kinnitusel heas töökorras ja suudavad teha veel palju olulisi avastusi meie naaberplaneedi mineviku ja oleviku kohta.

Vaata ka:
Marsiuurija huku põhjustas inimlik eksitus
Kuhu kadus Marsi vesi?

Marsikulgur Spirit võidakse saata sundpuhkusele

2008-03-25T10:58:00.008+02:00

Ameerika Ühendriikide kosmoseagentuuri juhtkonna poolt Marssi uurivate kulgurite Opportunity ja Spirit töörühmale esitatud 4 miljoni USA dollari suuruse kokkuhoiunõude tõttu saadetakse üks marsikulguritest tõenäoliselt sundpuhkusele ja piiratakse ka teise tööaktiivsust.
NASA marsikulgurid Spirit ja Opportunity on nüüdseks Marssi uurinud juba enam kui 1400 päeva, kuigi esialgu oli nende missioon kavandatud vaid 90-päevaseks.
Spiritilt ja Opportunitylt peaks peagi Marsi uurimise teatepulga üle võtma praeguste plaanide kohaselt käesoleva aasta 25. mail Punasele Planeedile maanduv robotuurija Phoenix.
NASA uue põlvkonna marsikulgur Mars Science Laboratory peaks Marsi suunas teele asuma 2009. aastal ning sinna kohale jõudma 2010. aastal.
Uute missioonide arvatust kõrgemaks kujuneva maksumuse tõttu püksirihma pingutama sunnitud NASA peakorteri nõue kulgurite töökulusid 4 miljoni dollari võrra kokku tõmmata tähendab Cornelli ülikooli uurija Steve Squyresi kinnitusel Spiritile lähinädalate jooksul pikemaaegsesse varjusurma vajumist.
Teadlane möönis, et antud samm mõjub kulgurite projekti meeskonna liikmete moraalile väga kehvasti, sest pooleli jääb väga palju põnevat ja olulist uurimistööd.
Spirit oli enne eelarvekärbete teatavakssaamist pargitud Marsi talve üleelamiseks sobilikku päikesevalguserikkasse piirkonda ning uurijad lootsid robotuurija abil koguda muuhulgas ka erinevat tüüpi atmosfääriandmeid.
Päris selge Spiriti sundpuhkus siiski veel ei näi olevat, sest NASA juht Michael Griffin on juba jõudnud teatada, et ei poolda marsikulguri varjusurma saatmist.
Kokkuhoiunõue tähendab praegusel kujul ekspertide kinnitusel ka Opportunity abiga tehtava teadustöö kokkutõmbamist.
Spiriti ja Opportunity projekti aastakulud on praegu ümmarguselt 20 miljonit USA dollarit ning antud projektiga tegelevatele uurijatele olevat space.com'i andmeil poolametlikult mõista antud, et 2009. aastal võidakse eelarvet kärpida veel 8 miljoni dollari võrra.

Vaata ka:
Marsikulgur Opportunity võib lakata töötamast
Marsiuurija huku põhjustas inimlik eksitus

Kahe nädala vanune doonorveri võib olla eluohtlik

2008-03-20T05:43:00.012+02:00

Ohio Clevelandi kliiniku meedikute uuring näitas, et üldlevinud komme kasutada enam kui kahe nädala vanuseid doonorverevarusid võib olla eluohtlik vähemalt südameprobleemide tõttu operatsioonilauale sattunud inimestele.
6002 ränga südametõve tõttu haiglasse toimetatud patsiendi terviseandmete analüüs näitas, et vähemalt 14 päeva vanuseid verevarusid kasutades kerkis nende surmaoht võrrelduna värskemat doonorverd saanutega olulisel määral.
Samuti on sellistel patsientidel suurem risk saada veremürgitus ning nende elundid lakkavad operatsioonijärgselt sagedamini töötamast.
Analüüs näitas, et südameoperatsioonil keskmiselt 20 päeva vanust doonoriverd saanud patsientide suremus haiglas on 2,8%, samas kui analoogsetel põhjustel operatsioonilauale toimetatud ja keskmiselt 11 päeva vanust verd saanud haigetel on surmaprotsendiks vaid 1,7%.
Aasta pärast südameoperatsiooni oli uuringu andmeil surnud 7,4% värsket doonorverd saanutest ning 11% vanemaid verevarusid saanud patsientidest.
Uurimistööd juhtinud Colleen Koch märkis, et doonorveri tuleb värske avastuse valguses kuulutada kasutuskõlbmatuks oluliselt varem kui seda seni reeglina tehakse, sest vähemalt Ameerika Ühendriikides on operatsioonidel kasutatava doonorvere keskmine vanus üle kahe nädala.
USAs lubatakse operatsioonidel kasutada kuni 6 nädala vanust doonorverd ning verepangad saadavad haiglatele esimeses järgus reeglina välja just vanema, säilivustähtaja lähedale jõudnud doonorvere.
Koch kirjutas ajakirjas New England Journal of Medicine varasematele laboriuuringutele tuginedes, et välja joonistunud kahe nädala reegli põhjuseks võib olla asjaolu, et just siis hakkavad doonorveres massiliselt lagunema vere punalibled, mis võivad pärast siirdamist hakata veresooni ummistama ning vähendama seeläbi kudedesse jõudva hapniku kogust.
Tema hinnangul tuleks südameoperatsiooni käigus vereülekannet teha vaid neile patsientidele, kes seda kriitiliselt vajavad.
Koch pidas ka vajalikuks viia läbi täiendavaid uuringuid, mis selgitavad välja vanemate doonorverevarude kasutamise mõju muude ägedate tervisekahjustuste puhul.

Vaata ka:
Infarkt on nädalavahetusel eluohtlikum

Põhja-Eesti Regionaalhaigla verekeskus
Tartu Ülikooli Kliinikumi verekeskus

Liiklusreostus võib mõjutada ajutööd

2008-03-11T09:25:00.009+02:00

Ajakirjas Particle and Fibre Toxicology tutvustatavast Hollandi uurijate teadustööst ilmneb, et linnaliikluses diiselmootoritest õhku paiskuvad saasteosakesed võivad avaldada otsest mõju inimaju tööle.
Teadlased on juba varem välja selgitanud, et õhureostuses sisalduvad ja sissehingatavad nanoosakesed jõuavad ajju, ent seni ei teadnud keegi täpselt, kas ja mil moel need ka ajule mõju avaldavad.
Nüüd palusid Zuydi ülikooli uurijad 10 vabatahtlikul veeta tund aega ruumis, milles oli kas puhas õhk või siis tipptunni linnatänavaga võrreldav kogus diiselmootoritest välja paiskuvat õhureostust.
Kõigi katses osalejate ajutööd jälgiti ruumis viibimise ajal ning tund aega pärast seda elektroentsefalograafi (EEG) abil.
30 minutit pärast reostatud õhuga ruumi astumist näitasid EEG poolt registreeritud elektrilised signaalid uurijate sõnul vabatahtlike ajus aset leidmas stressireaktsioone, mis andsid märku, et informatsiooni töötlemine katsealuste ajukoores on pärsitud.
Stressisignaalid jätkusid ka pärast seda, kui uuritavad olid katseruumist väljunud.
Eksperimenti juhtinud Paul Borm tunnistas, et esialgu ei oska ta isegi arvata, millist mõju võiks normaalsele ajutööle avaldada regulaarne ja pikaajaline viibimine reostatud linnakeskkonnas, ent kindlasti ei ole see mõju positiivne.
Kuigi antud seos vajab teadlaste kinnitusel kindlasti põhjalikumat uurimist on see üsna keeruline - pikaajalised sarnased katsed ei ole võimalikud eetilistel põhjustel ning õhureostuse ja ajuhaiguste võimalikku seost on keeruline tuvastada, kuna ajutõbesid ei panda harilikult surmatunnistusele kirja (näiteks Alzheimeri tõbe põdevad inimesed surevad sageli hoopis erinevate infektsioonide tõttu).
Mehhikos koertel läbi viidud uuringud on siiski näidanud, et suure õhureostusega piirkondades elavate loomade ajus esineb Alzheimeri patsientide ajuga sarnaseid kahjustusi, samas kui puhtama õhuga aladel ringihulkuvate koerte ajus leidub sarnaseid ebanormaalsusi oluliselt vähem.
Diiselmootorite töö käigus tekkiv õhureostus on juba varasemates teaduslikes uuringutes seostatud suurenenud hingamisteede ja südame-veresoonkonna haiguste tekke riskiga.

Vaata ka:
Uuring: diiselmootorid tapavad südamehaigeid
Etanoolkütus võib olla tervisele bensiinist ohtlikum

Mõõdukas alkoholitarvitamine avaldab südametervisele kiiresti positiivset mõju

2008-03-08T11:54:00.010+02:00

Lõuna-Carolina meditsiiniülikooli uurija Dana Kingi ja ta kolleegide uuring näitas, et keskeas regulaarselt napsitama hakkavad endised karsklased elavad kauem ning on parema südametervisega kui nende endiselt alkoholist hoiduvad eakaaslased.
7697 45-64 aastase inimese terviseandmete ja elustiili kümme aastat väldanud kõrvutamine näitas, et keskealiselt regulaarselt alkoholi tarvitama asuvatel inimestel (neid oli uuringus osalenute seas 6%) esineb karsklastega võrreldes keskmiselt 38% vähem südameinfarkte ning muid raskeid südame-veresoonkonnahaigusi.
Analüüsis arvestati ka muid südametervist mõjutavaid faktoreid nagu näiteks suitsetamine, kõrge vererõhk, ülekaalulisus, haridustase ning füüsiline aktiivus ja kolesteroolitase.
Alkoholitarbimise positiivne mõju südametervisele on selgelt ja üheselt välja joonistunud paljudes teadustöödes, ent seni ei näidanud ükski tõsiseltvõetav uuring, et inimestel oleks mõtet hakata keskeas regulaarselt napsitama.
Ajakirjas American Journal of Medicine tutvustatav analüüs näitab aga selle autorite kinnitusel, et see mõte on kindlasti olemas ning regulaarse mõõduka alkoholitarvitamise positiivne mõju südametervisele ilmneb väga kiiresti.
Alkoholist said teadlaste sõnul kasu ka sellised inimesed, kel ilmnesid mitmed teised südametervise riskifaktorid.
Selgelt ilmnes uurimistööst tõik, et kõige suurem positiivne mõju südamele ilmneb juhul, kui inimene tarvitab alkohoolsetest jookidest ainult või peaaegu ainult veini.
Uurijad toonitavad samas, et kui klaasitäie või kahe lahja alkohoolse joogi tarvitamine päevas parandab südametervist, siis napsutamisega ülepingutamine on kindlasti nii südamele kui ka tervisele üldiselt väga kahjulik ja viib hauda kiiremini, kui täielik alkoholitarbimisest hoidumine.
Ka märgivad nad, et alkoholitarvitamist ei tuleks pidada üldise tervisliku eluviisi aseaineks, sest parima tulemuse saab ikka siis, kui sa lisaks regulaarsele veiniklaasile ka toitud tervislikult ja teed tublisti sporti.

Vaata ka:
Mõõdukas alkoholitarvitamine on tervisele kasulik
Uuring: regulaarne alkoholitarbimine suurendab vähiriski

Leiti Maa elu ohustav kaksiktähesüsteem

2008-03-07T07:41:00.014+02:00

Astronoomid kirjeldavad ajakirjas Astrophysical Journal Maast ligikaudu 8000 valgusaasta kaugusel asuvat binaarset tähesüsteemi, mis võib igal suvalisel hetkel järgmise paarisaja tuhande aasta jooksul tekitada Maa elu ähvardava ja otse meie koduplaneedile suunatud massiivse gammakiirguse purske.
Kaksiktähesüsteem WR 104 koosneb kahest massiivsest tähest, mis teevad oma massikeskmele ringi peale 8 kuuga.
Mõlemast tähest lähtuvad tugevad päikesetuule puhangud, mis paiskavad ainet laiali, põhjustades spiraalse kujuga kuuma gaasi ja tolmu jälje.
6 aasta vältel WR 104 uurinud Peter Tuthill ja ta kolleegid Sydney ülikoolist avastasid, et paraku on "plahvatusohtlik" tähesüsteem suunatud Maale oma teljega.
Tuthilli hinnangul osutab WR 104 telg meie suunas nurga all 0–16º.
Ta lisas, et viimased arvutused annavad selleks nurgaks küll 12º, ent selliste arvutuste täpsuses ei saa kunagi päris kindel olla.
Astronoomide kinnitusel on selge, et antud tähed hävinevad ja see juhtub astronoomilises mõõtkavas väga varsti.
Esialgu pole aga selge, kas seeläbi tekib täheainet igas suunas laiali paiskav supernoova või tiirlevad tähed teineteise ümber nii kiiresti, et tekitavad surres kitsa ja võimsa gammakiirguse purske.
Kui tõeks peaks osutuma viimane variant, siis tuleb uurijate sõnul tunnistada, et paraku vaatame me otse "relvatorusse".
Pole selge, kui täpselt peaks gammakiirguse purse Maad tabama, et see ohtlikuks osutuks.
Kuigi üldiselt arvatakse, et ka vaid pisut mööda suunatud purse ei tohiks probleeme tekitada, usub Tuthill, et ohtlik võib olla isegi 12º "möödalask".
Mõnede ekspertide hinnangul on taolised gammakiirguse pursked tabanud Maad ka varem ning just sellisest kosmilisest rünnakust võis olla põhjustatud ca 450 miljoni aasta eest aset leidnud Maa liikide massiline väljasuremislaine.
Selle teooriaga 2003. aastal lagedale tulnud Adrian Melott Kansase ülikoolist leidis, et WR 104 küsimusse tuleb suhtuda tõsiselt, sest tegemist on esimese avastatud tähesüsteemiga, mis võib tulevikus Maa elule ohtlikuks saada.
Melotti sõnul ei tapaks gammakiirguse purse meid koheselt - esimeseks märgiks sellest oleks ülimalt ere sähvatus, mis võib paljudelt inimestelt nägemise viia.
Taolise kosmilise sündmuse tegelik mõju hakkaks aga ilmnema siis, kui atmosfääri tunginud gammakiirguse mõjul hävineks Maad kaitsev osoonikiht purskele järgnenud paari päeva jooksul kas täielikult või osaliselt.
Selle tulemusena jõuaks maapinnale massiliselt elusloodusele ohtlikku ultraviolettkiirgust ning osoonikihi hävinemise käigus atmosfääris tekkinud suured kogused lämmastikoksiide sajaks maha taimestikku hävitavate happevihmadena.
Tuthill märkis, et tema isiklikult ei kavatse võimaliku gammakiirguse purske pärast eriti muretseda, sest see võib toimuda või mitte toimuda ning aset leida täna või paarisaja tuhande aasta pärast, ent selle ärahoidmiseks ei saa me nii või teisiti mitte midagi teha.
Astronoomid on välja arvutanud, et tuhandete valgusaastate kaugusel ja otse Maale suunatud gammakiirguse purse peaks tekitama liikide massilise väljasuremise, ent näiteks 1000 valgusaasta kagusel aset leidev purse oleks juba võrreldav olukorraga, kus sa seisad paari kilomeetri kaugusel tuumaplahvatusest, ning kui taoline plahvatus peaks toimuma Maast 100 valgusaasta kaugusel, puhuks see minema atmosfääri, tekitaks ennenägematuid hiigellaineid ning sulataks osaliselt meie koduplaneedi pinnakihi.
Välja on arvutatud seegi, et kui Maa saaks gammakiirguse purske otsetabamuse 4,3 valgusaasta kaugusel paiknevalt lähimalt tähesüsteeminaabrilt Alpha Centaurilt, hävitaks see meie koduplaneedi täielikult.

Vaata ka:
Massilised väljasuremislained võivad olla põhjustatud kosmilisest kiirgusest
Astronoomid: gammakiirguse purse Maad ei ähvarda

Õnnelikkus oleneb suuresti geenidest

2008-03-05T14:36:00.007+02:00

Edinburghi ülikooli ning Queenslandi meditsiiniuuringute instituudi uurijate poolt läbi viidud ja identseid ning mitteidentseid kaksikuid hõlmanud teaduslik uuring näitab, et see, kui õnnelikuna me end läbi elu tunneme, oleneb suuresti sellest, millise geenikombinatsiooniga me ilmale tulime.
Teadlased väidavad ajakirjas Psychological Science, et geenid määravad ära laias laastus poole õnnelikuks olemiseks vajalikest iseloomuomadustest ning teise poole panevad paika elustiil, tööalane edukus ning isiklikud suhted.
Eri tüüpi kaksikuid hõlmavate uuringute põhimõte on lihtne - kuna identsed kaksikud on geneetiliselt identsed ning tavalised kaksikud ei ole, on kahe uuritava grupi tulemusi võrreldes võimalik kindlaks teha, kui suuresti mõjutab teatud tüüpi iseloomuomadusi geneetika.
Antud juhul otsiti mõlemast võrdlusgrupist inimesi, kellele tehtud iseloomuuuringu kohaselt nad ei muretse eriti ning on seltsivad ja kohusetundlikud.
Kõik need kolm iseloomujoont on erinevates varasemates teaduslikes uuringutes seostatud üldise õnnetunde ning õnnelikkusega.
Identsete ja mitteidentsete kaksikute uuringuandmete erinevus näitab teadlaste kinnitusel, et need iseloomujooned on 50% ulatuses mõjutatud inimese geneetilise ülesehituse poolt.
Uurimistööd juhtinud Alexander Weiss märkis, et "õnnegeenid" siiski ei taga, et inimene tunneb end tõepoolest õnnelikuna, ent reeglina on tuvastatud geenikombinatsiooniga inimesed eluga siiski enam rahul ka rasketel aegadel.
Paljudes teaduslikes uuringutes on leitud, et inimese iseloom mõjutab otseselt ka tema füüsilist tervist.
Näiteks möödunud aastal ajakirjas Arhives of Internal Medicine tutvustatud Michigani ülikooli teadurite uurimistööst ilmnes, et küüniline ellusuhtumine suurendab olulisel määral ränkadesse südametõbedesse haigestumise riski.
6814 inimese tervisenäitajate analüüsi käigus ilmnes, et küünikutel esineb organismis toimuvatele põletikustele protsessidele viitavaid ning südametervise alarmnäitajaks loetavaid kõrgeid fibrinogeeni, C-reaktiivse valgu ja interleukiin-6 tasemeid vereproovis keskmisest oluliselt sagedamini.
Mõningase üllatusena selgus, et ülalnimetatud markerite osas esineb künismi puhul koguni selgem seos, kui näiteks kroonilise stressi ja depressiooni puhul.
Ajakirja Archives of General Psychiatry 2006. aasta novembrinumbris tutvustatud, 999 inimest hõlmanud ja üheksa aastat kestnud uuringust selgus aga, et end jälgimisperioodi alguses suurimateks optimistideks tunnistanud 65-85 aastased mehed-naised surid 9 aasta vältel end suurteks pessimistideks kuulutanutega võrreldes südame-veresoonkonnatõbedesse ning ka kõigil muudel põhjustel oluliselt harvemini.
Optimistide surmarisk oli pessimistidega võrreldes meeste ja naiste puhul madalam vastavalt 23% ja 55%.

Vaata ka:
Eurobaromeeter: 75% Eesti kodanikest peavad end õnnelikuks
Uuring: heateod muudavad õnnelikuks

Marsi veeleid seati kahtluse alla

2008-03-03T10:13:00.019+02:00

Arizona ülikooli uurijate eestvedamisel tehtud uuringud näitavad, et 2006. aastal NASA poolt suure meediakära saatel avalikuks tehtud Marsi fotod ei kujuta siiski vastupidiselt esialgsele arvamusele mitte märke planeedi pinnal viimase kümnendi jooksul voolanud veest, vaid pigem maalihke tagajärjel tekkinud pinnamoodustisi.
Kahe aasta eest ajakirjas Science tutvustatud teadustöö raames pöörasid uurijad tähelepanu asjaolule, et 1999. aastal Mars Global Surveyor'i poolt jäädvustatud Marsi voolunõvadel ei olnud märgata eredaid jooni, mis torkavad silma samast piirkonnast 2006. aastal tehtud fotodel.
Antud pinnavormide muutused näitasid teadlaste arvates, et piirkonnas on aastate 1999 ja 2006 vahel voolanud pinnavorme muutnud vesi.
Ajakirjas Geology tutvustatavat värsket uurimistööd juhtinud Jon Pelletier märkis, et esialgu olid ka nemad absoluutselt veendunud, et jäädvustatud uurdejäljed on Marsi pinnale tekitanud voolav vesi.
Teadlased kasutasid Mars Global Surveyor'i poolt erinevatel aegadel tehtud fotosid ning lõid nende baasil ühest kraatri kallakul paiknevast voolunõlvast kolmemõõtmelise pildi.
Seejärel üritasid nad arvutisimulatsioonide abiga kindlaks teha, kuidas see võis Marsil valitsevates tingimustes tekkida ning avastasid, et kui voolav vesi ei tohtinuks vaadeldavat pinnajälge jätta, siis terajas materjal, nagu näiteks liiv ja kruus, sobinuks antud tüüpi pinnavormi tekkeks ideaalselt.
Uuringus osalenud planetoloog Alfred McEwen tunnistas, et nad tahtsid välistada võimaluse, et voolujäljed võisid tekkida maalihete tagajärjel, ent paraku läks täpselt vastupidi.
Pelletieri sõnul ei saa sajaprotsendiliselt välistada, et Marsi pinnal on siiski vesi voolanud, sest põhimõtteliselt võinuks antud pinnakujundi vormida ka väikese veesisaldusega paks muda.
Samas lisas ta, et kõige lihtsamaks selgituseks on terajas materjal ja harilikult osutub sellistes küsimustes õigeks just kõige lihtsam selgitus.

Vaata ka:
Marsi lõunapooluse jäämütsike on paks ja puhas
Marsi vesi võis olla elu tekkeks liiga soolane

E-vitamiin võib põhjustada kopsuvähki

2008-03-01T09:14:00.007+02:00

Ajakirjas American Journal of Respiratory and Critical Care Medicine tutvustatavast ning 77.000 50-76 aastast inimest hõlmanud uurimistööst selgub, et E-vitamiini sisaldavad toidulisandid võivad tõsta riski haigestuda kopsuvähki.
Ameerika Ühendriikide teadlased avastasid, et E-vitamiini 400 milligrammi regulaarne päevadoos tõstab kopsuvähki haigestumise tõenäosust keskmiselt 28% ning iga lisandunud päevas tarvitatav 100 milligrammi kergitab riski 7% võrra.
Ettearvatult näitas analüüs, et väga suures ulatuses kergitavad kopsuvähki haigestumise riski E-vitamiini tarvitamisest sõltumatult suitsetamine, suguvõsas esinenud kopsuvähijuhtumid ning vanus.
Sama uuringu raames selgus, et C-vitamiini ja foolhappe regulaarne tarvitamine kopsuvähki haigestumise tõenäosust ei mõjuta.
Uurimistöös osalenud Colorado ülikooli uurija Tim Byersi sõnul soovitaks ta avastuse valguses saada lõviosa vitamiinidest mitte toidulisanditest, vaid igapäevasest toidust, kuna tervislik ning mitmekülgne toitumine peaks tagama organismile parima võimaliku vitamiinide ja muude ühendite koosluse ning peaks seega vähiriski alandama.
Ta lisas, et E-vitamiini suurte koguste regulaarne tarvitamine näib olevat eriti ohtlik suitsetajatele.
E-vitamiin on teada-tuntud antioksüdant, mis võib aga mõnede uurijate hinnangul suurtes kogustes organismi sattudes oksüdatiivset stressi hoopis suurendada.
E-vitamiin pole sugugi ainus vähiriski tõusuga seostatud vitamiin - 2002. aastal tutvustatud Soome teadlaste uuringust ilmnes, et inimorganismis A-vitamiiniks muutuva beeta-karoteeni tarvitamine suurendab meessoost suitsetajatel kopsuvähi tekke tõenäosust keskmiselt 18%.

Vaata ka:
E-vitamiin hoiab eakad inimesed vormis
D-vitamiin võib aeglustada vananemist

Pilvebakterid on levinud kogu maailmas

2008-02-29T06:15:00.011+02:00

Ajakirja Science tänases numbris tutvustatavast uurimistööst selgub, et samad bakterid, mis põhjustavad taimedel külmakahjustusi, võivad tekitada ka vihma- ja lumesadu ning sellised biosademed võivad olla levinud oluliselt laiemalt kui seni arvati.
Enne seda, kui pilvest hakkab vihma või lund sadama, peavad seal moodustuma veetilgad või lumekristallid ning see omakorda eeldab enamikel juhtudest aerosoolide olemasolu - need tillukesed osakesed käituvad kondenseerumisel tuumana, mille ümber vedelik koondub.
Enamik selliseid osakesi on mineraalset päritolu, ent veetilkade või jääkristallide moodustamisega saavad edukalt hakkama ka õhus hõljuvad mikroobid, kes suudavad vastupidiselt mineraalsetele aerosoolidele põhjustada jää moodustumist ka nullilähedaste plusskraadide korral.
Bioloogiliste lumeloojate tegelik mõju sademete tekkele pole seni aga olnud päris selge.
Nüüd kogus Louisiana riikliku ülikooli mikrobioloog Brent Christner koos kolleegidega ses asjas selguse saamiseks värskelt sadanud lume näidiseid Ameerika Ühendriikide, Euroopa ja Antarktika erinevatest piirkondadest.
Lumenäidiste analüüs näitas, et olenevalt päritolupiirkonnast olid bioloogilist päritolu kuni 85% tuumadest - kõige suurem oli see osakaal Prantsusmaalt kogutud lumes, ent lumebaktereid leidus suurtes kogustes ka Antarktika lumes.
Leid näitab, et mikroobid suudavad pilvede sees turvaliselt suuri vahemaid läbida ning põhjustada vihma- ja lumesadu kõikjal maailmas.
Enamik vihmameistritest baktereid on tegelikult patogeenid, mis kasutavad oma võimet tekitada külmutamisefekti ka suhteliselt kõrgete temperatuuride juures lõhkumaks erinevate taimede rakuseinu.
Kõige levinumaks pilvebakteriks osutus Pseudomonas syringae, mis ründab mitmeid erinevaid taimi, kaasa arvatud tomatit.
Lumetootmise oskus võimaldab sellistel bakteritel kiiresti pilvedest maapinnale jõuda, mis on neile suureks eeliseks.

Vaata ka:
Uuring: inimtegevus on muutnud piirkondlikke sademetekoguseid
Soojenev maailm muutub arvatust niiskemaks

Arktikast leiti hiiglasliku mereeluka fossiil

2008-02-27T09:30:00.008+02:00

Norra teadlased teatasid, et kaevasid Teravmägedelt välja ligikaudu 150 miljoni aasta eest elanud seni avastatuist suurima mereroomaja pliosauruse fossiilsed jäänused.
Senitundmatusse liiki kuuluva ja hellitusnime Koletis saanud pliosauruse pikkuseks ninast kuni sabaotsani oli uurijate hinnangul umbes 15 meetrit ning ainuüksi üks ta peaaegu täielikult säilinud loib oli 3 meetri pikkune.
Koletise säilmed kaevati välja 2007. aasta augustis ning ekspeditsiooni liikmetel tuli Teravmägede ülirasketes oludes külma, lõikavat tuult ja ringiluusivaid jääkarusid trotsides eemaldada fossiili ümbert käsitsi sadu tonne kivimeid.
Samast piirkonnast leiti väljakaevamiste käigus veel 40 erineva mereroomaja fossiile ning vähemalt üks neist näib uurijate esialgse hinanngu kohaselt olevat Koletisega sama liiki ja mõõtu (antud fossiili väljakaevamisi loodetakse jätkata käesoleva aasta suvel).
Ekspeditsiooni juhtinud Oslo ülikooli loodusmuuseumi direktori Jorn Hurumi sõnul on avastatud pliosaurus 20% suurem kui senine rekordiomanik - Austraaliast leitud Kronosaurus.
Pliosaurused kujutasid enesest lühikesekaelalisi plesiosauruseid, kellel oli voolujooneline tilgakujuline keha ning kaks paari võimsaid loibi, mille abil nad vees ringi liikusid.
Ekspertide hinnangul ei suutnud pliosaurused tõenäoliselt pikema aja vältel saaki taga ajada, mistõttu nad kasutasid jahti pidades arvatavasti varitsemistaktikat, sööstes ootamatult sügavusest välja ning haarates hooletu ohvri hammaste vahele.
Plesiosauruste eksperdi Richard Forresti sõnul oli need loomad väga võimsad kiskjad.
Ta selgitas, et kui võrrelda pliosauruse koljut krokodilli omaga, on selge, et pliosauruse kolju on saagi haaramiseks ja puremiseks märksa parema ehitusega.
Nii näiteks uuris ta hiljuti 7-meetrise plesiosauruse jäänuseid, kelle puhul on peaaegu kindel, et ta langes suurema pliosauruse ohvriks - õnnetu plesiosaurus oli sõna otseses mõttes tükkideks rebitud.
Forrest lisas, et suur pliosaurus suutnuks ilma igasuguste probleemideta haarata hambusse väikese sõiduauto ja selle pooleks hammustada.

Vaata ka:
Imetajate evolutsioonilise võidukäigu taga ei ole dinosauruste väljasuremine
Tyrannosaurus rex jooksis inimesest kiiremini

Inimese lähiminevik on jäädvustatud ta juustes

2008-02-26T10:22:00.014+02:00

Ajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences sel nädalal avaldatavast uurimistööst selgub, et inimese poolt ta elupiirkonnas joodud kraanivesi jätab ta juustesse spetsiifilise jälje ning antropoloogid ja kriminaaluurijad saavad seda infot kerge vaevaga oma huvides ära kasutada.
Meie küüned, luud ja juuksed ning tegelikult kogu organism jäädvustab pidevalt keemilist infot selle kohta, mida me sööme ja joome.
Arheoloogilistel väljakaevamistel leitud luude uurimisel on seetõttu võimalik kindlaks teha, kas nende kaugetel aegadel elanud omanik oli paikse eluviisiga või rändas palju ringi ning sama meetodit on kasutanud ka mõrvauurijad, kes saavad nii kindlaks teha, kus võis tundmatu kuriteoohver elada.
Juuste uurimise eripäraks on asjaolu, et need kasvavad pidevalt ning ühes juuksesalgus võib olenevalt selle pikkusest olla talletatud mitme aasta info inimese ringiliikumise kohta.
Värske uurimistöö autor, Utah ülikooli bioloog James Ehleringer selgitas, et kui luid uurides saab tulemuseks pika aja keskmised andmed, kuna luuinfot kirjutatakse aegamisi ümber, siis juukseandmed tekivad pidevalt ning kui need on kasvava juuksekarva näol juba kord talletunud, siis need enam ei muutu.
See asjaolu aitab uurija sõnul kindlaks teha inimese geograafilist minevikku ning kuigi isiku täpset elukohta ei saa tavaliselt 100%-lise kindlusega välja selgitada, aitavad sel viisil kogutud andmed ometi oluliselt võimalikke variante kokku tõmmata.
Enamik kraaniveest pärineb sademetest ning kohaliku vihmavee "isotoopne näpujälg" varieerub piirkonniti suuresti.
Raskemad isotoobid (näiteks deuteerium ja hapnik-18) kipuvad pilvest "välja sadama" esimeses järgus, kuna need kondenseeruvad kergemalt.
Ookeani või mere kohal tekkivad pilvemassid kaotavad seega enim raskeid isotoope rannikualadel ning raskete isotoopide osakaal on jällegi madalam sisemaal ja külmema kliimaga piirkondades.
Enamiku meie poolt tarbitavast vedelikust moodustab kohalik vesi, ent loomulikult tarbivad inimesed ka teistest piirkondadest toodud toitu ja jooki.
Ehleringer ning ta kolleegid alustasid oma uuringut eeldusest, et enamikel inimestel on sama tüüpi "globaalne dieet" ning soovisid välja selgitada, kas nad suudavad juustest "välja peilida" sinna samuti ladestuva piirkondlikult spetsiifilise keemilise jälje.
Uurijad kogusid juukseid erinevates Ameerika Ühendriikide linnades asuvatest juuksuritöökodadest ning tegid kindlaks, et nende vesiniku ja hapniku isotoopide sisaldus vastab piirkonna kraanivee samale näitajale.
Seejärel kogusid teadlased kraanivee näidiseid ühtekokku 431 USA piirkonnast ning koostasid USA piirkondade joogivee deuteeriumi ja hapnik-18 tasemete kaardi.
Ehleringeri sõnul vastab juuksekarva üks sentimeeter keskmiselt ühele kalendrikuule - selle seose tõelevastavuse kontrollimiseks viisid uurijad läbi mitmeid katseid, mille käigus leiti keemilisi märke muuhulgas sellest, et ühe analüüsitud juuksesalgu omanik oli hiljuti kolinud Pekingist Salt Lake Citysse.
Selleks, et juuksed registreeriksid uue elukoha, peab inimene seal elama vähemalt kolm kuud, selgus uurimistöö käigus.
Teadlased kasutasid väljatöötatud tehnikat ka politseiuurijate abistamiseks, kinnitades ühe teatud juhtumi puhul nende versiooni, et mõrvaohver oli viimase kahe aasta vältel elanud paljudes erinevates USA lääneranniku osariikides.
Kuigi loodud meetod on teadlaste kinnitusel täiuslikkusest veel kaugel ning juuste isotoobisisaldust võivad mõjutada muuhulgas inimese toitumisharjumused ning muud faktorid, ennustavad nad, et see võetakse ajapikku ennekõike mõrvauurijate poolt, ent ka näiteks antropoloogide ja loomarännete uurijate töös laialdaselt kasutusele.

Vaata ka:
Napoleoni tõenäoliselt siiski ei mürgitatud

Maa ei ela siiski surevat Päikest üle

2008-02-23T05:58:00.007+02:00

Ajakirjas Monthly Notices of the Royal Astronomical Society tutvustatav ja seni läbiviidud omalaadsetest kõige põhjalikum teadustöö näitab üheselt, et meie koduplaneet ei suuda siiski vastupidiselt mõningatele spekulatsioonidele kauges tulevikus aset leidvat Päikese surmapaisumist üle elada.
On teada, et mõne miljardi aasta pärast põletab Päike oma viimse vesiniku heeliumiks ning muutub punaseks hiiuks, mis on kuni 250 korda suurem kui meie kodutäht praegusel kujul.
Kuigi see peaks tähendama Maale kindlat surmaotsust, on mitmed uurijad siiski meie planeedile väikest elulootust andnud.
Näiteks 2007. aasta septembris teatas Itaalia astronoom Roberto Silvotti, et leidis punase hiiu faasi läbinud ja haruldaseks B-tüüpi alamkääbuseks muutunud tähe V 391 Pegasi ümber tiirlemast planeedi, mis näib olevat oma kodupäikese paisumise edukalt üle elanud.
Mõnede ekspertide arvates võib Maale õhkõrna lootuse anda asjaolu, et Päikese massi vähenedes liigub planeet gravitatsioonitõmbe vähenedes paisuvast tähest mõnevõrra kaugemale orbiidile.
Ent nüüd lõid Peter Schröder Guanajuato ülikoolist ja Robert Smith Sussexi ülikoolist kuue erineva lähedalasuva punase hiiu käitumisel põhineva seni kõige täpsema antud protsessi kujutava arvutimudeli, mis näitab üheselt, et Maa on siiski hukule määratud.
Uurijate sõnul liigub Maa tõepoolest Päikesest kaugemale, ent planeedile saab saatuslikuks asjaolu, et selle enese gravitatsioon hakkab tähe hõredast atmosfäärist enese suunas tõmbama "tõusulaineid", mis ulatuvad pisut üle Maa orbiidi ning veavad selle umbes 7,6 miljardi aasta pärast kuuma hauda.
Kui keegi peaks neil kaugetel aegadel Maal veel elama, on neil õnnetuil asjatundjate hinnangul vaid üks teoreetiline võimalus planeeti päästa - selleks tuleks ära kasutada Maast mööda tuhisevaid asteroide, mille abil oleks võimalik planeeti paisuvast Päikesest eemale toimetada.
Ekspertide hinnangul pole siiski tõenäoline, et Maal oleks miljardite aastate pärast kedagi, kes planeedi tolmukspõlemise pärast muretseks, sest Päikese paisudes tõuseb Maa pinnatemperatuur sedavõrd, et kogu vesi aurustub ning planeet muutub elutuks kuivanud kivikamakaks.

Vaata ka:
Maa võib Päikese punaseks hiiuks paisumise üle elada
Paljudel planeetidel võib olla kaks päikest

Muusika võib soodustada insuldist taastumist

2008-02-20T09:06:00.012+02:00

Ajakirjas Brain tutvustatavast Soome teadlaste uuringust ilmneb, et muusika kuulamine võib soodustada insuldist taastumist.
Helsingi ülikooli uurijad vaatlesid 60 insuldi üle elanud patsienti, kellest osa kuulas insuldist paranemise ajal muusikat paar tundi päevas, osa kuulas vaid audioraamatuid ning osa eelistas täielikku vaikust.
Patsiendid üritati uuringusse kaasata võimalikult kiiresti pärast insuldinähtudega haiglasse saabumist, kuna muusikaravi sooviti pakkuda enne seda, kui ajus on toimunud liiga laialdased negatiivsed muutused.
Enamikel patsientidest oli probleeme liikumisega, samuti olid neil pärsitud mälu ja tähelepanu.
Muusikagruppi kuuluvad inimesed said ise valida, millist muusikat nad kuulata soovivad ning lisaks muusikale või audioraamatutele anti kõigile patsientidele loomulikult ka tavaravi.
Kolm kuud hiljem oli muusikakuulajate verbaalne mälu paranenud 60% võrra, samas kui audioraamatuid kuulanutel oli see näitaja tõusnud 18% ning "vaikses grupis" 29%.
Tähelepanuvõime tõusis muusikat kuulanud patsientidel kolme kuuga 17%, samas kui võrdlusgrupi liikmetel ei paranenud see võime üldse.
Lisaks esines muusikakuulajatel vähem depressiooni ja vaimset segadust.
Uurimistööd juhtinud Teppo Sarkamo sõnul veedavad patsiendid reeglina esimesed insuldijärgsed nädalad ja kuud suures osas puhates ja inaktiivselt ning sel perioodil võiks muusikakuulamine nende taastumisel olla oluliseks komponendiks.
Sarkamo arvates on muusikateraapia eriti oluline sellistele patsientidele, kes ei saa insuldijärgselt muud taastavat ravi.
Uurijate hinnangul võib muusikakuulamine stimuleerida kahjustunud ajupiirkondade taastumist otse või siis avaldab see positiivset mõju laiematele protsessidele, mis on seotud aju võimekusega end parandada ja närvivõrgustikke uuendada.
Paljulubavaid tulemusi insuldikahjustuste ravimisel saadi ka Stanfordi ülikooli meditsiinikooli teadlaste poolt rottidel läbi viidud eksperimentides.
Ajakirjas PLoS ONE tutvustatava teadustöö raames siirdati esilekutsutud insuldiga rottide ajju inimese embrüonaalseid tüvirakke, mis taastas suuremal või vähemal määral rottidel ajukahjustuste tõttu kadunud võime jäsemeid liigutada.
Uurijad loodavad, et inimestel saavad nad tüvirakkude mõju insuldist taastumisel katsetada umbes viie aasta pärast.

Vaata ka:
Muusika võib vähendada skisofreeniasümptomeid
Parim uni saabub muusika saatel

Madagaskarilt leiti "põrgukonna" jäänused

2008-02-19T10:01:00.014+02:00

Stony Brooki ülikooli paleontoloog David Krause ja ta kolleegid kaevasid Madagaskari saarelt välja fossiilsed jäänused konnast, kes võib olla suurim kunagi elanud omalaadne elusolend.
Kümnekonna aasta eest alustatud väljakaevamistel päevavalgele toodud 75 luutükki pani alles hiljuti kokku Suurbritannia konnafossiilide ekspert Susan Evans.
Evans kirjeldab 70 miljoni aasta eest elanud ladinakeelse liiginime Beelzebufo ampinga saanud konna kui üht pirakat kahepaikset, kes meenutas väliskujult laiaksistutud rannapalli, oli ca 40 sentimeetrit pikk ja umbes 41 sentimeetrit kõrge ja kaalus umbes 4,5 kilogrammi.
Teadlaste kinnitusel oli Beelzebufo (ehk siis "põrgukonn") täiesti erinev tänapäeval Madagaskaril elavatest konnaliikidest.
Beelzebufo lähimateks elavateks sugulasteks on hoopis grupp ceratophyrines'i nimelisi suuresuulisi Lõuna-Ameerika konni.
Evansi sõnul on need konnad väga agressiivsed ja osavad kütid, kes varitsevad oma saaki ja sööstavad siis kallale kõigele, mis liigub, olenemata potentsiaalse saagi suurusest.
Konnaeksperdi arvates võis ka oma elavatest sugulastest mitu korda suurem ning võimsate lõugadega varustatud Beelzebufo just sel viisil jahti pidada, mistõttu võisid tema saagiks putukate ja sisalike kõrval sattuda ka näiteks äsjakoorunud dinosaurused.
Krause lisas ajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences leidu tutvustades, et mõnedel ceratophyrines'itel on koguni peas tillukesed "sarved", mistõttu tundus nimi "põrgukonn" olevat leitud isendile just see sobiv.
Beelzebufo Lõuna-Ameerika juured lisavad uue peatüki vaidlustesse selle kohta, kust pärineb Madagaskari unikaalne floora ja fauna.
Praeguse juhtiva teooria kohaselt eraldus Madagaskar 160 miljoni aasta eest Aafrikast ning on pärast Indiast irdumist umbes 88 miljoni aasta eest olnud muust maismaast eraldatud.
Ent mõningate uurijate hinnangul võis Madagaskar arvatavasti läbi Antarktise olla veel hiljem, tõenäoliselt ligikaudu 65-70 miljoni aasta eest, ühendatud ka Lõuna-Ameerikaga, millisele teooriale annab nüüd lisakaalu ka "põrgukonna" tuvastatud sugulus.
Paleontoloog Kristi Curry Rogersi kinnitusel on ka paljude dinosauruste, krokodillide, lindude ja imetajate puhul täheldatud lähedast evolutsioonilist sugulust Madagaskaril ja Lõuna-Ameerikas elavatel liikidel.

Vaata ka:
Austraalias leiti hiiglaslik aaga

Maa sarnaseid planeete võib olla arvatust enam

2008-02-18T09:20:00.008+02:00

Bostonis toimival Ameerika Teadusarengu Ühingu (AAAS) aastakonverentsil esinenud astronoomide kinnitusel võib Maa sarnaseid kiviseid ja ehk ka elu tekkeks sobilikke väikeplaneete olla meie kodugalaktikas seni arvatust oluliselt enam ning Päikesesüsteemi äärealadel võib leiduda sadu seni uurijate eest varju jäänud kosmilisi taevakehasid.
Arizona ülikooli astronoomi Michael Meyeri sõnul on Päikest meenutavate tähtede ümber tiirlevad Maa sarnased planeedid arvatavasti üsna tavalised.
Tema sõnul on viimasel ajal Spitzeri kosmoseteleskoobi abil läbi viidud uurimistööd paljastanud kiviste planeetide moodustumise märke 20%-60% Päikese sarnaste tähtede lähedusest.
Uurijad jõudsid selle tulemuseni mõõtes Spitzeri teleskoobi abil kaugete tähtede ümber pöörlevate tolmuosakeste temperatuuri ning viisid saadud andmed kokku meie praeguste teadmistega planeetide moodustumisel toimuvatest protsessidest.
Teadlased ootavad kannatamatult 2009. aastale planeeritud Ameerika Ühendriikide kosmoseagentuuri (NASA) Kepleri missiooni, mille abil loodetakse leida hulganisti uusi Maa mõõtu ja koguni väiksemaid kaugplaneete.
Mitmete astronoomide hinnangul on meil aga veel palju avastada ka lähimas kosmilises naabruses, sest Päikesesüsteemi äärealadel võib leiduda sadu väikeseid tundmatuid kosmilisi taevakehasid ja ehk koguni mõned Maa mõõtu jäätunud maailmad.
NASA ekspert Alan Stern sõnas AAASil kõneledes, et tema veendumuse kohaselt oleme me seni leidnud vaid käputäie kõigist Päikesesüsteemi planeetidest.
Stern ennustas, et kui meie praeguse arusaama kohaselt leidub Päikesesüsteemis vaid kaheksa planeeti ja kolm väikeplaneeti, siis ajapikku veendume me kindlasti, et tegelikult on selliseid taevakehasid sadu, kui mitte tuhandeid.

Vaata ka:
Astronoomid leidsid Päikese kaksiku
NASA avalikustas uued pildid Maast

Marss võis olla elu tekkeks liiga soolane

2008-02-16T06:51:00.005+02:00

Ameerika Ühendriikide kosmoseagentuuri (NASA) marsikulguri Opportunity kogutud proovid näitavad, et Marss oli tõenäoliselt enamiku oma ajaloo vältel elu tekkeks liiga soolane.
NASA ekspertide kinnitusel oli Punase Planeedi kunagiste veekogude mineraalide kontsentratsioon sedavõrd kõrge, et see muutnuks eksistentsi praktiliselt võimatuks ka kõige vastupidavamatele mikroobidele.
Kaugetel aegadel vee poolt uhutud kivimite uurimine näitas, et Marsi veekogud olid ühtaegu nii happelised kui ka tulisoolased.
Harvardi ülikooli bioloog ja marsikulgurite teadusmeeskonna liige Andrew Knoll tunnistas, et leid sunnib hindama madalamaks tõenäosust, et Marsil võis kunagi tekkida elu.
Bostonis toimival Ameerika Teadusarengu Ühingu (AAAS) aastakonverentsil esinedes märkis Knoll, et Marsil viimase nelja miljardi aasta vältel valitsenud tingimused olid elu tekkeks äärmiselt ebasobivad.
Ta selgitas, et meie naaberplaneedi vesi oli sedavõrd soolane, et seal suutnuks ellu jääda vaid käputäis Maal elavaid organisme ja sedagi vaid juhul, kui kõik muud tingimused oleks neile ideaalsed.
Samas tunnistas Knoll, et läbi on uuritud vaid imeväike osa Marsist ning mõnes muus piirkonnas võisid tingimused elu tekkeks olla soodsamad.
NASA marsikulgurid Spirit ja Opportunity on nüüdseks Marssi uurinud juba enam kui 1400 päeva, kuigi esialgu oli nende missioon kavandatud vaid 90-päevaseks.
Spiritilt ja Opportunitylt peaks peagi Marsi uurimise teatepulga üle võtma praeguste plaanide kohaselt käesoleva aasta 25. mail Punasele Planeedile maanduv robotuurija Phoenix.
NASA uue põlvkonna marsikulgur Mars Science Laboratory peaks Marsi suunas teele asuma 2009. aastal ning sinna kohale jõudma 2010. aastal.

Vaata ka:
Kuhu kadus Marsi vesi?
Marsi lõunapooluse jäämütsike on paks ja puhas

Eksperdid: HI-viirust ei saa täielikult organismist eemaldada

2008-02-15T09:24:00.009+02:00

Ameerika Ühendriikides elavate HIV-positiivsete inimeste terviseuuringust selgus, et HI-viirust ei suuda kõigist selle "peidupaikadest" inimorganismis välja tõrjuda ükski kõige uuematest kasutusele võetud ravimitest.
Uuring näib kinnitavat arstide kartust, et pärast seda, kui ohtlik viirus on juba end kord organismis sisse seadnud, on sellest lahtisaamine võimatu.
USA riikliku allergia ja nakkushaiguste instituudi uurijate läbi viidud analüüsid näitasid, et isegi pärast mitu aastat kestnud agressiivset "viirustõrjet" leidub muuhulgas patsiendi soolestiku sisekihtides endiselt suurtes kogustes HI-viiruse varusid.
Uurimistööd juhtinud aidsieksperdi Anthony Fauci sõnul võib soolestikus olla väga suurtes kogustes aegamisi uusi immuunrakke nakatavat HI-viirust ka sellistel inimestel, kelle veres on seda nii vähe, et standardtestid seda isegi ei näita.
Fauci sõnul on seetõttu võimalik, et HI-viirust ei suudeta mitte kunagi patsientide organismist täielikult eemaldada.
Ajakirjas Journal of Infectious Diseases tutvustatavale leiule vaatamata on tänapäevased ravimid sedavõrd efektiivsed, et HIV-positiivsetel inimestel suudetakse aidsidiagnoosi edasi lükata väga pikkade aastate vältel.
Suurbritannia aidsieksperdi Deenan Pillay sõnul on haigus küll ravimatu, ent juba praegu kasutusel olevad uusimad ravimid on sedavõrd tugeva toimega, et asjatundjad on juba arutamas võimalust klassifitseerida HIV-positiivsed inimesed ümber eluaegset ravimitarvitamist vajavateks kroonilisteks haigeteks, samamoodi nagu näiteks diabeeti või kõrgvererõhutõbe põdevad inimesed.
Varem sel kuul tegi näiteks Shveitsi riiklik aidsikomisjon avalduse, milles teatas, et edukalt antiretroviraalse ravimikuuri läbinud HIV-positiivseid ei tule enam lugeda patsiendigruppi, kes võib haigust sugulisel teel edasi anda.
Pillay arvates tuleks USA uurijate avastuse valguses laiendada HIV-testide kasutamist, kuna nii suudetaks nakatunud inimesed identifitseerida kiiremini.
Kuna HI-viirus vallutab soolestikukoed nakatumise esimeses faasis, võib viirusevastaste ravimite kiire kasutuselevõtt olulisel määral vähendada organismis leiduvaid HIV varusid.
Pillay hinnangul saaks sellisest kiirsekkumisest enim kasu patsiendid, kes ei saa enesele lubada uusimaid ja kõige efektiivsemaid ravimeid.
Kahjuks pole eriti positiivseid uudiseid kuulda ka HIV-vaktsiini välja töötavate teadlaste leerist.
Ameerika Teadusarengu Ühingu (AAAS) HIV-eksperdist president David Baltimore tunnistas koguni Bostonis toimuval AAASi aastakonverentsil esinedes, et teadlased ei ole HIV-vaktsiini loomisele praegu lähemal kui 20 aasta eest, mil vastavaid uuringuid alles alustati.
Baltimore'i sõnul on antud vallas tegevad eksperdid häälestatud üsna pessimistlikult, ent katseid toimivat vaktsiini luua loomulikult jätkatakse.

Vaata ka:
Teadlased uurivad Eesti unikaalse HI-viiruse ravi
HIV-osakeste loendamine ei pruugi anda haiguse kulust õiget pilti

Sinine ja valge on judos võrdsed

2008-02-13T09:29:00.009+02:00

Suurbritannia uurijate analüüs näitas, et see, kas judoka kannab võistluse ajal valget või sinist kimonot, ei mõjuta vastupidiselt laialt levinud arvamusele ta võiduvõimalusi.
Glasgow ülikooli uurijate sõnul on varasemates sarnastes teadustöödes küll leitud, et sinine võistlusvorm annab sportlasele märkimisväärse eelise, ent siis ei võetud arvesse mitut olulist asjaolu.
Uurimistööd juhtinud käitumisbioloog Peter Dijkstr selgitas, et esiteks kannavad kõrgema asetusega judokad sinist kimonot ja otse loomulikult on neil suurem võimalus võita, kuna nad on lihtsalt tugevamad.
Teise tähtsa tõigana arvestasid värske uuringu autorid esmakordselt seda, et turniiril juba ühe või mitu kaotust saanud sportlane jääb järgmisele vastasele alla suurema tõenäosusega.
Antud moonutavate faktorite kõrvaldamiseks analüüsisid teadlased vaid rahvusvaheliste turniiride ainult esikohale peetud kohtumisi, mis leidsid aset aastail 1996-2005 ning tegid kindlaks, et kimono värvus ei mänginud neis võitja seisukohast mitte mingisugust rolli, kuna valges ja sinises vormis võistelnud ja võitnud sportlaste arv osutus võrdseks.
Kuigi ajakirjas Proceedings of the Royal Society of Biological Sciences tutvustatav analüüs hõlmas vaid judot, laieneb selle tulemus autorite hinnangul ka teistele sarnastele spordialadele nagu näiteks poks, maadlus ja taekwondo ning ei saa välistada, et ka meeskonnaaladele nagu jalgpall, jäähoki jms.
Kui valge ja sinine võistlusvorm näivad andvat nende kandjatele võrdsed võimalused, siis punane spordiriietus võib võrdsete võimete korral mitmete teaduslike uuringute andmeil selle kandjale ebaõiglase eelise anda.
Näiteks 2005. aastal avalikustatud Durhami ülikooli teadlaste uuringust selgus, et punaste rõivaste kandmine võib tõsta spordivõistlustel osaleja võiduvõimalusi.
Teadustöö autorid Robert Barton ja Russell Hill analüüsisid 2004. aasta olümpiamängude taekwondo, Kreeka-Rooma maadluse, vabamaadluse ja poksimatše ning avastasid, et punasesse riietatud võistlejad võitsid keskmisest sagedamini.
Eelis mängis olulist rolli siiski vaid võrdsete vastaste puhul.
Sama seos ilmnes ka 2004. aasta jalgpalli EMil osalenud meeskondade edukuse analüüsist.
Bartoni arvates pole juhus seegi, et Inglismaa jalgpalli kõrgliigas ja esiliigas on suurem hulk punases riietuses mängivaid meeskondi kui palja juhusega selgitada saaks.
Punased särgid on muuhulgas Manchester Unitedil, Liverpoolil ja Arsenalil ehk kolmel klubil, mis on viimased 50 aastat Inglismaa jalgpalli domineerinud.
Arsenal ja Manchester United on Inglismaa jalgpallimeistrivõistlustel vastavalt esimesel ja teisel kohal ka praegusel hetkel.

Vaata ka:
Uuring: sportlik vorm tipneb kell 23
Spordivõistlus on osadele meestele meditsiinilisest kiirabist olulisem

Napoleoni tõenäoliselt siiski ei mürgitatud

2008-02-12T03:12:00.000+02:00

Ajakirja Il Saggiatore märtsinumbris tutvustatav Itaalia teadurite uurimistöö näitas, et vastupidiselt laialt levinud müüdile Napoleon I ehk Napoleon Bonapartet tõenäoliselt siiski ei mürgitatud.
19. sajandi alguses suurt osa Euroopast oma mõjuvõimu all hoidnud prantslaste keiser suri 1821. aastal 52 aasta vanusena Saint Helena saarel, kuhu ta pärast Waterloo lahingus lüüasaamist pagendati.
Uurijad on aastakümneid vaielnud ning spekuleerinud selle üle, mis kuulsa väejuhi ikkagi hauda viis.
Napoleoni ihuarsti Francesco Antommarchi lahkamine näitas, et mehe tappis kaugelearenenud maovähk.
Ent Antommarchi poolt kirja pandud surmapõhjus seati kahtluse alla aastal 1961 ning hiljem ka aastal 2001, mil Napoleoni juustest leiti kõrged kogused arseeni, millise leiu najal loodi mitmeid vandenõuteooriaid ja ehitati üles mürgitamisstsenaariume.
Värske uurimistöö raames analüüsisid Pavia ülikooli ja Milano ülikooli teadlased Napoleonilt ta erinevate eluperioodide jooksul võetud juuksenäidiseid ning võrdlesid saadud andmeid tema poja Napoleon II, ta naise ja kümne juhuslikult valitud tänapäeva inimese juuksesalkude keemiliste näitajatega.
Uuringus osalenud Adalberto Piazzoli Pavia ülikooli teoreetilise- ja tuumafüüsika teaduskonnast märkis, et kuigi Napoleoni juustes leidus tõepoolest suurtes kogustes arseeni, oli seda võrreldes tänapäevaste juuksenäidistega keskmiselt ca 100 korda enam ka ta poja ning ta naise juustes.
Ka selgus, et Napoleonilt lapsepõlves lõigatud juuste arseenitase ei erine märkimisväärselt temalt surmajärgselt eemaldatud juuste arseenisisaldusest.
Uuringu kaasautor Ezio Previtali Itaalia riiklikust tuumafüüsika instituudist märkis, et teadustöö kõige põnevamaks avastuseks on asjaolu, et 200 aasta eest elanud inimeste organismi sattus arseeni ligikaudu sada korda suuremates kogustes kui tänapäeval elavate inimeste puhul.
Kuigi teadlase hinnangul on nüüd üsna selge, et Napoleni surma põhjuseks ei saa pidada vähemalt arseeniga mürgitamist, tekib ta arvates aja jooksul kindlasti uusi mürgitamisteooriaid, sest antud teema on lihtsalt inimeste jaoks sedavõrd põnev.
Napoleoni letaalse maovähi diagnoos leidis toetust ka 2007. aastal ajakirjas Nature Clinical Practice Gastroenterology & Hepatology tutvustatud ning Antommarchi märkmeid tänapäevaste teadmistega kaugelearenenud maovähi sümptomitest võrrelnud teadustöös ning 2005. aastal avalikus tehtud Shveitsi teadlaste uuringus, kus võrreldi Napoleoni poolt aastail 1800-1821 kantud 12 erineva püksipaari vööümbermõõtu ja leiti, et see oli pidevalt ja kiiresti vähenenud, viidates seega raske kasvajaga kaasnevale kaalulangusele.

Vaata ka:
Vanad logiraamatud aitasid mõista Maa magnetvälja kõikumisi
Inglise ülikute hukkamised jälgisid evolutsioonilist joont

Uuring: linnud on arvatust vanemad

2008-02-07T20:03:00.000+02:00

Michigani ülikooli uurijate Joseph Browni ja David Mindelli teadustööst ilmneb, et tänapäevased linnud tekkisid tõenäoliselt juba umbes 100 miljoni aasta eest ehk siis seni arvatust oluliselt varem ja kümneid miljoneid aastaid enne seda, kui dinosaurused välja surid.
Seni enim poolehoidu pälvinud teooria kohaselt ilmusid tänapäevased linnud välja ca 66 miljoni aasta eest ehk siis ligikaudu samal ajal, kui kadusid hiidsisalikud.
Samast ajajärgust pärineb ka kõige vanem senileitud linnufossiil.
USA uurijate avastus tekitab aga tõenäoliselt kaks selgelt eristuvat teadlaste "vaenuleeri" - fossiilseid tõendeid aluseks võtvad paleontoloogid ning geneetilise materjali analüüsi uskuvad molekulaarbioloogid.
Brown ja Mindell leiavad, et liigi sünnihetkeks tuleb pidada aega, mil geneetiline tüvi hargneb, mis ei pruugi aga koheselt kajastuda isendite füüsilises välimuses ja seega ka fossiilsetes leidudes.
Nii näiteks näitas teadlaste analüüs, et maismaalinnud ja veelinnud lahknesid üksteisest geneetiliselt juba ca 90 miljoni aasta eest.
Ajakirjas BMC Biology tutvustatava omasarnaste seas kõige täpsema ning uudsetel meetoditel põhineva geneetilise uuringu andmeil tekkisid linnud juba ligikaudu 100 miljoni aasta eest. Samas nõustuvad Brown ja Mindell "fossiilileeri" teooriaga selle kohta, et linnud arenesid arvatavasti välja just nimelt kahejalgsetest lihasööjaist dinosaurustest ning lennuoskus oli püsisoojasuse kõrval üheks peamiseks asjaoluks, mis võimaldas lindudel ellu jääda, kui dinosaurused välja surid.
Browni ja Mindelli kõrval andsid oma panuse lindude sünniaja kindlaksmääramisse ka Chicago ülikooli, Mehhiko bioloogilise mitmekesisuse kaitse keskuse ja Bostoni ülikooli uurijad.

Vaata ka:
Türannosuruse fossiilist leitud valk kinnitas dinosauruste sugulust lindudega
Dinosauruse muumia paljastab mitmeid saladusi

Madal foolhappetase annab märku tõusnud dementsusriskist

2008-02-05T08:47:00.000+02:00

Ajakirjas Journal of Neurology, Neurosurgery and Psychiatry tutvustatav Lõuna-Korea uurijate teadustöö näitas, et madala vere foolhappetasemega inimestel esineb dementsust keskmisest märkimisväärselt sagedamini.
Chonnnami riikliku ülikooli meditsiinikooli teadlased jälgisid kahe aasta vältel 518 pensionieas vabatahtlikku.
Katsetes osalenud 65-aastaste ja vanemate inimeste vereproovidest selgus, et neist 3,5% oli jälgimisperioodi alguses väga madal foolhappe tase ning kahe aasta möödudes oli neil teiste uuritutega võrreldes dementsust diagnoositud 3,5 korda suurema tõenäosusega.
Lisaks selgus ka, et dementsusrisk on kõrgem vanematel inimestel, kes on suhteliselt vaesed ja ei ole füüsiliselt aktiivsed.
Ekspertide kinnitusel näitab teadustöö taas, et kui sa soovid teravat mõistust säilitada ka kõrgemas vanuses, pead sa elama tervislikult ning sööma tasakaalustatud toitu, milles leidub rikkalikult erinevaid vitamiine ning antioksüdante.
Samas ei näita antud uuring üheselt, et madal folaaditase põhjustab dementsust, sest see võib olla ka vaimunõtruse sümptomiks.
Teadlaste hinnangul võib madal foolhappetase olla seotud ka teiste teadaolevate dementsusest märku andvate muutustega organismis, nagu näiteks kaalukaotus ja vererõhu alanemine.
Seni on foolhappe piisavat tarvitamist peetud oluliseks ennekõike rasedatele naiste puhul, sest selle vaegus võib põhjustada raseduse katkemist ja enneaegset sünnitust, rasedustoksikoose, verejookse, aneemiat nii emal kui lapsel. Lootel võivad lisaks tekkida ajukahjustused, suulaelõhed ja muud arengudefektid.
Foolhape ehk folaat kujutab enesest vitamiini B9 veeslahustuvat vormi, mida leidub suuremates kogustes muuhulgas rohelistes köögiviljades (petersell, spinat, lehtsalat) ning pärmis.
Foolhape on väga kergesti lagunev vitamiin, mis hävib kiiresti kuumutamisel - näiteks aedviljade keetmisel säilib ainult 10-30% vitamiinist ning seetõttu on kõige otstarbekam ja tulusam kasutada toorsalateid.
Loomulikult ei sõltu vaimuerksus ainult toidus, sest olulist rolli mängivad siin ka geneetilised ja keskkonnafaktorid, mis ei sõltu sageli inimesest enesest.
Nii selgub näiteks Manchesteri ülikooli uurija Kathryn Abeli värskest uuringust, et kui lapse ema peab teda kandes raseduse esimese kolmandiku jooksul üle elama mõne oma lähisugulase surma, siis tõstab see ta veel sündimata lapsel edaspidises elus skisofreeniariski keskmiste näitajatega võrreldes koguni 2/3 võrra.
Abeli sõnul ei ole veel selge, mis sedavõrd kõrge riskikasvu põhjustab, ent tõenäoliselt on selle taga asjaolu, et ema hormoonitase mõjutab loote ajuarengut kas otse või siis läbi teatud geenide aktiivsustaseme muutmise.
Samasugune stressirohke sündmus raseduse teise ja kolmanda kolmandiku ajal lapsel uurimistulemuste kohaselt skisofreeniariski ei suurenda.

Vaata ka:
Depressioon ja üksindus on seotud füüsiliste haigustega
Füüsiline aktiivsus treenib ka aju

Kliimasoojenemine vähendab põllusaake enim Aasias ja Aafrikas

2008-02-01T10:02:00.000+02:00

Stanfordi ülikooli uurijate analüüs näitab, et meid lähima kahekümne aasta vältel ees ootavad kliimamuutused võivad põhjustada suuri põllusaakide vähenemisi Lõuna-Aasias ning Lõuna-Aafrikas.
Teadlaste kalkulatsioonide kohaselt võivad näiteks Lõuna-Aafrika maisisaagid väheneda aastaks 2030 praeguste tasemetega võrreldes enam kui 30% ning Lõuna-Aasias langevad erinevate põllukultuuride saagid rohkem kui 10%.
Uurimistöö raames kasutati uusimaid kliimamudeleid ja -prognoose, varasemaid tähelepanekuid kliimamuutuste mõjust põllusaakidele ning andmeid analüüsi kaasatud aladel elavate inimeste toitumisharjumustest hindamaks kliimasoojenemise mõju 12 piirkonnale, kus elab enim näljas või näljaohus viibivaid inimesi.
Enamikes uuritud 12st piirkonnast prognoositi aastaks 2030 keskmiste temperatuuride tõusu 1°C võrra.
Ajakirjas Science tutvustatava uuringu kaasautori Marshall Burke'i sõnul oli üllatav, kui laialdasi muutusi võib kaasa tuua sedavõrd väike keskmiste temperatuuride tõus.
Ta lisas, et kuna paljudes maailma regioonides elavad inimesed juba praegu näljahäda piiril, on põllusaakide vähenemisel 10%-30% võrra neile traagilised tagajärjed.
Kõige rängemini mõjutavad tulevad kliimamuutused Lõuna-Aasiat ja Lõuna-Aafrikat, ent näiteks Lääne-Aafrika tulevikus osas samasugust selgust ei ole, kuna puudub täpne arusaam sellest, mil moel ja määral globaalne kliimasoojenemine sealset ilmastikku muudab.
USA teadlaste analüüs näitas, et mõned piirkonnad võivad kliimasoojenemisest ka kasu lõigata - nii näiteks peaks see hästi mõjuma nisukasvatusega tegelevatele Hiina teatud regioonidele.
Uurijate sõnul saaks riskipiirkonnas elavate inimeste tulevikuväljavaateid parandada, kui rahvusvaheliste programmide abiga hakataks seal kasvatama kliimasoojenemise mõjudele vähemtundlikumaid põllukultuure.
Teadlased toonitavad ka, et mingil juhul ei ole tegemist lokaalsete probleemidega, sest globaalse maailmaturu tingimustes tähendab toidunappus teatud piirkondades toiduhindade tõusu kogu maailmas.

Vaata ka:
Globaalsete kliimamuutustega on alati kaasnenud sõjad
UNEP: inimkond ei ela jätkusuutlikult

Istuv eluviis kiirendab vananemist

2008-01-29T08:44:00.000+02:00

Ajakirjas Archives of Internal Medicine tutvustatavast Suurbritannia teaduri Tim Spectori uurimisrühma teadustööst selgub, et tugitoolisportlased võivad olla bioloogiliselt ealt kuni 10 aastat vanemad kui nende sportlikud eakaaslased.
Londoni St Thomase haigla kaksikute uuringu keskuse direktor Tim Spector hindas 2401 kaksiku füüsilise aktiivsuse taset ning mõõtis nende telomeeride pikkust.
Telomeerid kujutavad enesest kromosoomide otstes asuvaid "mütsikesi", mis kaitsevad DNAd vigastuste eest kopeerimisprotsessi käigus.
Elu jooksul telomeerid lühenevad pidevalt ning ekspertide hinnangul on see protsess heaks rakkude vananemise kiiruse indikaatoriks ning annab seeläbi aimu inimese bioloogilisest vanusest.
Varasemates teaduslikes uuringutes on leitud, et telomeerid on keskmisest lühemad ülekaalulistel inimestel ja suitsetajatel.
Uurijad avastasid aga nüüd, et keskmiselt olid telomeerid kõige aktiivsematel inimestel (sportisid nädalas enam kui 3 tundi ja 20 minutit) 200 nukleotiidi võrra pikemad kui nende kõige vähemaktiivsematel eakaaslastel (olid nädalas füüsiliselt aktiivsed vähem kui 16 minutit).
Spectori kinnitusel näitab erinevus, et inaktiivsed inimesed on oma sportlikest eakaaslastest bioloogiliselt kuni 10 aastat vanemad.
Teadlased võrdlesid samu näitajaid ka kaksikute puhul ning tegid kindlaks, et sportlikul kaksikul on võrrelduna mittesportliku kaksikuga telomeerid keskmiselt 88 nukleotiidi võrra pikemad.
Spector tunnistas, et tegelikult ei saa antud uurimistöö põhjal 100%liselt väita, et just füüsilise aktiivsuse tase mõjutab telomeeride pikkust, ent see on ilmselgelt kõige tõenäolisem leiu selgitus, kuna uuringus võeti arvesse ka muud teadaolevalt või potentsiaalselt telomeeride pikkust mõjutavad asjaolud, nagu näiteks suitsetamine, ülekaalulisus, sotsiaalne staatus jms.
Esialgu ei ole veel teada, mil moel täpselt sportimine telomeeride lühenemist pidurdab, ent uurijad peavad tõenäoliseks, et istuva eluviisiga inimeste organism on vastuvõtlikum oksüdatiivsele stressile ja erinevatele põletikulistile protsessidele ning see avaldub ka telomeeride pikkuses.
Sportlik elustiil vähendab paljude teaduslike uuringute andmeil muuhulgas ka südame-veresoonkonnahaigustesse, insuliinisõltumatusse diabeeti ning paljudesse vähivormidesse haigestumise riski.

Vaata ka:
Sportimine hoiab korras ka vaimse tervise
Kuidas elada 14 aastat kauem

Maksasiirdamine vahetas patsiendil veregrupi ja immuunsüsteemi

2008-01-25T09:39:00.000+02:00

Austraalia Sydney Westmeadi lastehaigla meedikud teatasid ajakirjas The New England Journal of Medicine enneolematust juhtumist, mille käigus muutus maksasiirdamise tulemusena patsiendi veregrupp ja talle kandus üle ka organidoonori immuunsüsteem.
Praegu 15-aastane Demi-Lee Brennan sai doonormaksa 9-aastaselt pärast seda, kui ta enese maks oli töötamast lakkamas.
Tüdruku veregrupp muutus 0 Rh negatiivsest 0 Rh positiivseks ajal, kui ta tervislik seisund halvenes perioodil, mil ta tarvitas ravimeid, mis pidid vähendama ohtu, et ta immuunsüsteem tõrjub doonormaksa võõrkehana kõrvale.
Seejärel tungisid ta uue maksa vere tüvirakud tüdruku luuüdisse ning võtsid valdavas osas üle ka ta immuunsüsteemi, mistõttu ei vajanud patsient enam arstide kinnitusel doonororgani väljatõrjumist pärssivaid ravimeid.
Brennani juhtumiga tegelevad arstid möönavad, et ei oska toimunut seletada ning neil ei ole andmeid, et samasugune muutus oleks kunagi varem aset leidnud.
Võimalike ümberlülitusprotsessi vallandajatena toovad nad esile asjaolud, et doonororgan pärines noorelt inimeselt ja Brennanil oli väga madal vere valgeliblede tase, ka võis oma rolli mängida operatsioonijärgselt "õigel ajal" tekkinud tsütomegaloviiruse infektsioon, mis lõi veregrupi ja immuunsüsteemi vahetumiseks soodsad olud.
Immuunsüsteemi vahetumise tõttu kaotas tüdruk arstide sõnul kõik oma antikehad, mistõttu tuli talle teha uuesti vaktsiinisüstid, mida ta oli juba imiku- ja lapseeas saanud.
Nüüd kavatsevad meedikud ja teadlased üle vaadata iga viimsegi juhtumiga seotud detaili ning loodavad seeläbi leida vihjeid, mis aitaksid mõistatust lahendada ning ehk koguni leida uudseid viise senisest ohutumaks doonororganite siirdamiseks.
Austraalia tohtrite sõnul elab viis aastat pärast maksasiirdamist eemaletõukeprobleemide tõttu vaid seitse doonormaksa saanud patsienti kümnest.

Vaata ka:
Teadlased ehitasid töötava südame
Teadlased kasvatasid laboris maksatükikesi

E-vitamiin hoiab eakad inimesed vormis

2008-01-24T16:00:00.000+02:00

Ajakirjas Journal of the American Medical Association tutvustatavast Yale'i ülikooli meditsiinikooli teadlaste uurimistööst selgub, et E-vitamiin võib pidurdada eakatel inimestel füüsilise võimekuse langust.
Uurijad mõõtsid 698 65-aastase ja vanema inimese vere E-vitamiini taset kolme aasta vältel ning palusid neil regulaarselt osaleda kolme tüüpi lihtsas füüsilisest vormist aimu andvas katses - lühikeses kõnnis, tasakaaluharjutuses ning toolilt püstiasendisse tõusmises.
Uurimistööd juhtinud dr Benedetta Bartali sõnul oli kõrgeima vere E-vitamiini sisaldusega katsealustel keskmiselt 1,62 korda väiksem füüsilise võimekuse olulise kahanemise tõenäosus kui nende sama vitamiini madalaima tasemega eakaaslastel.
Tema sõnul näitab avastus, et tarbitava toidu E-vitamiini sisaldust tõstes võib vähendada kõrges vanuses olevate inimeste füüsilise taandarengu riski ja tempot.
Uurijate hinnangul võivad E-vitamiini tuvastatud omadused põhineda asjaolul, et tegemist on teada-tuntud antioksüdandiga.
Uuringus osalenud inimesed said kogu E-vitamiini toidust, sest seda sisaldavaid toidulisandeid nad ei tarvitanud.
Teadlaste sõnul ei olnud teadustöö raames mõõdetud madalad E-vitamiini tasemed põhjustatud halvast toitumusest, sest E-vitamiini tase ei olnud üldiselt seotud uuritute poolt tarbitava päevase keskmise kalorihulgaga.
E-vitamiini leidub märkimisväärses koguses nisuidudes, sojas, pähklites, seemnetes, oliivides ja erinevates köögiviljades.
E-vitamiini ei tohiks siiski ületarbida, sest mõnede teaduslike uuringute andmeil tõstavad selle vitamiini väga kõrged kogused märkimisväärselt surmariski.
Huvitaval kombel ei leitud uuritud vanuritel seost nende füüsilise võimekuse ja organismi B-grupi vitamiinide ja D-vitamiini taseme vahel.
Teadupärast kipub E-vitamiin eriti kiiresti kaduma suitsetajate organismist.
2006. aasta veebruaris meditsiiniajakirjas Free Radical Biology and Medicine avaldatud uuringus selgus, et selle häda vastu võib abi saada C-vitamiinist.
Uurimistööd juhtinud Maret G. Traberi sõnul hävineb E-vitamiin suitsetajate organismis kõrge oksüdatiivse stressi tingimustes kiiresti, ent igapäevased C-vitamiini doosid aitavad suitsetajate kehas tokoferoolide ehk E-vitamiini aktiivse vormi taset oluliselt tõsta.
Laboritingimustes on C- ja E-vitamiini koosmõju jälgitud ja tõestatud juba viimase enam kui 50 aasta vältel, ent antud uuring oli esimene, mis näitab, et need kaks olulist vitamiini mõjutavad teineteist vastastikku ka inimorganismis.

Vaata ka:
Uuring: beeta-karoteen pidurdab vaimse võimakuse langust
D-vitamiin võib aeglustada vananemist

Südamele võivad olla kõige ohtlikumad pisimad saasteosakesed

2008-01-21T10:02:00.000+02:00

Ajakirjas Circulation Research tutvustatavast California ülikooli uurijate teadustööst ilmneb, et südame-veresoonkonnatervisele võivad olla kõige ohtlikumad autode heitgaasidest pärinevad kõige pisemad õhusaasteosakesed.
Varasemates teaduslikes uuringutes on kindlaks tehtud, et tuhat korda juuksekarva laiusest väiksemad saasteosakesed halvendavad südame-veresoonkonnatervist muuhulgas vähendades "hea kolesterooli" (HDL) kaitsvaid omadusi ning kiirendades seeläbi südameinfarkti ning insuldi riski tõstvat ateroskleroosi ehk arterilubjastumist.
USA uurijad kasutasid katsetes kõrge vere kolesteroolitasemega hiiri, kes hingasid viie nädala vältel sisse kas siis suuremaid õhusaasteosakesi (läbimõõduga ca 2,5 mikromeetrit) või ultraväikeseid õhusaasteosakesi (vähem kui 0,18 mikromeetrit) ning võrdlesid seejärel selliste näriliste südame-veresoonkonna näitajaid selliste hiirtega, kes olid sama aja vältel hinganud filtreeritud õhku.
Ultraväikeseid saasteosakesi sisse hinganud hiirtel leiti veresoontest 25% enam ateroskleroosile viitavaid naaste kui nende suuremaid saasteosakesi sisse hinganud liigikaaslastel ning 55% rohkem veresoonesiseseid paksendeid kui filtreeritud õhku hinganud hiirtel.
Uurimistööd juhtinud dr Jesus Araujo sõnul näitab leid, et südamele on kõige ohtlikumad just üliväikesed õhusaasteosakesed, mille õhkupaiskamist aga näiteks Ameerika Ühendriikide keskkonnakaitse agentuur (EPA) vastupidiselt suurematele saasteosakestele ei piira.
Teadlased loodavad, et avastus sunnib tervisekaitsjaid pöörama senisest suuremat tähelepanu ka ultrapisikestele õhusaasteosakestele.
Hinnanguliselt põhjustavad lisaks südame-veresoonkonnahaigustele ka näiteks hingamisteedetõbesid ja astmaatilisi haigusi tekitavad õhusaasteosakesed Euroopas igal aastal umbes 200.000 inimese surma.
2008. aaasta alguses avalikustatud Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi uuringust selgus, et hinnanguliselt põhjustavad saasteosakesed Tallinna välisõhus 296 varase surma ning 275 haiglaravi juhtu aastas ning arvestuslikult elab iga Tallinna elanik õhusaaste tõttu 7,7 kuud vähem.

Vaata ka:
Uuring: diiselmootorid tapavad südamehaigeid
Õhureostus ja passiivne suitsetamine on kiirgusest ohtlikumad

Uuring: inimesed võivad vägivalda himustada

2008-01-18T07:07:00.000+02:00

Ajakirjas Psychopharmacology tutvustatav Vanderbilti ülikooli teadlaste uurimistöö näitab hiirtel tehtud eksperimentide najal, et inimesed võivad januneda vägivalla järele samamoodi, kui näiteks seksi või toidu järele.
Teadlased on juba ammu täheldanud, et hiired ja teised loomad (nende seas ka inimene) näivad teatud olukordades vägivalda himustavat ning selgitavad omavahelisi suhteid sageli füüsilisel teel ka siis, kui selleks puudub otsene vajadus.
Kui seni ei teatud, mis taolistel puhkudel vägivallatseja ajus toimub, siis nüüd selgus värskes uuringus, et vägivaldse käitumise puhul aktiveeruvad ajus samad piirkonnad kui näiteks maitsva kõhutäie, narkootikumide kasutamise või seksi puhul.
Uurimisrühma liige Craig Kennedy selgitas, et agressiooni esineb praktiliselt kõigil selgroogsetel ja eriti omane on see imetajatele - see on oluline vahend jagamaks selliseid elutähtsaid ressursse nagu toit, paaritumispartnerid ning territoorium.
Ta lisas, et vägivalla puhul aktiveeruvad ajus enesepremeerimiskeskused ning selle protsessiga on tihedalt seotud ka dopamiin.
Eksperimentide käigus asetasid uurijad ühte puuri kaks hiirt - ühe emase ja ühe isase.
Seejärel tõsteti emane näriline välja ja puuri lubati nn "isane sissetungija", mis muutis puuris varem "valitsenud" isase hiire loomulikult agressiivseks.
Pärast seda, kui hiired olid esimese keretäie ära kakelnud ja võõras näriline tõsteti puurist välja, õpetasid uurijad isasele närilisele, kuidas teatud sihtmärki ninaga tonksates võistlejat tagasi kutsuda.
Saanud antud nipi selgeks kutsus isane hiir regulaarselt võõra närilise tagasi ja tungis talle kallale, mis näitab teadlaste kinnitusel üheselt, et hiir nautis vägivaldset käitumist ja pidas võimalust kakelda omalaadseks enesepremeerimiseks.
Kennedy sõnul selgus katsetest, et isased hiired otsivad taotluslikult vägivaldse kokkupõrke võimalust, kuna see annab neile hea tunde.
Saamaks kindluse, et asjaga on seotud just nimelt aju enesepremeerimiskeskused, viisid teadlased hiirte organismi teatud keemilisi ühendeid sel moel, et need blokeerisid dopamiini neis ajuosades, mis on teadaolevalt seotud näiteks seksist, narkootikumidest ja toidust saadava rahuloluga.
Sellisel moel "töödeldud" hiired kutsusid rivaali kakluseks välja väga harva või üldsegi mitte.
Kennedy kinnitusel näitab see üheselt, et agressiivsus on motiveeriv käitumisjoon ning ses küsimuses mängib võtmerolli teada-tuntud positiivne kinnistaja dopamiin.
Ta lisas, et tegelikult võib leiu üle kanda ka inimestele, sest inimese ja hiire aju enesepremeerimiskanalid on väga sarnased.
Evolutsiooniliselt mängib agressiivsusest saadav nauding uurija hinnangul positiivset rolli - isend ja liik jäävad tänu kohesele valmisolekule ennast, oma järeltulijaid ja territooriumi kaitsta suurema tõenäosusega ellu, mistõttu on selge, miks on see evolutsiooni käigus nii pikalt püsinud.
Tänapäevases ühiskonnas võib aga himu vägivalla järele Kennedy sõnul muidugi tõsiseid probleeme tekitada.
Surumaks agressioonist saadavat mõnutunnet ühiskondlikult vastuvõetavamasse kanalisse, on inimesed ellu kutsunud vägivaldsed spordialad, nagu näiteks poks, arutles uurija.

Vaata ka:
Inimlik kaastunne on väga piiratud
Kahjurõõm on omane vaid inimesele

Parasiit muudab sipelga taguotsa marjasarnaseks

2008-01-17T09:27:00.000+02:00

Arkansase ülikooli putukauurija Steve Yanoviak ning California ülikooli bioloog Robert Dudley avastasid Kesk- ja Lõuna-Ameerika vihmametsadest parasiidi, mis muudab peremeesorganismist sipelga taguotsa marjasarnaseks ning meelitab seeläbi linde neile muidu maitselt vastikuid sipelgaid sööma ja parasiite kaugemate putukakolooniateni transportima.
Parasiidid tunnevad end enese teadmata marja pähe sipelga alla neelanud linnu kõhus hästi ja kui see nad organismist väljutab, ongi parasiit hea tüki maad edasi rännanud ja valmis nakatama uusi sipelgaid.
Yanoviaki sõnul on tegemist esimese korraga, kus avastatakse nii veidral moel marja jäljendav parasiit.
Avastus sai võimalikuks tänu sellele, et Panamas Cephalotes atratus sipelgate õhus liuglemise võimet uurinud Dudley pani tähele, et mõnede putukate keha tagaosa on erepunane.
Yanoviak avas selliste sipelgate kehakesta ning avastas, et punased paunakesed on pungil täis parasiitliku nematoodi ehk ümarussi mune.
Uurijate hinnangul kasvavad nematoodid sipelgate sees ning mõjutavad nende organismi sel moel, et nende keha tagumise otsa pealmine kiht muutub õhemaks.
Kombineeritult nematoodide munade kollaka värvusega muutub sipelga taguots seeläbi punaseks ja küpset marja meenutavaks.
Taolise sipelga muudab lindudele veelgi huvipakkuvamaks asjaolu, et nakatunud putukad hoiavad oma keha punast tagaosa harilikult üleval.
Ka muudab parasiit sipelgad nõrgaks ning nad ei jõua lindude eest põgeneda.
Yanoviak lisas, et Cephalotes atratus sipelgad korjavad sageli lehtedelt õietolmu ning lindude väljaheiteid ja seega on parasiit "leiutanud" väga kavala viisi enese levitamiseks ja uute sipelgakolooniate nakatamiseks.
Dudley sõnul on tegelikult suisa uskumatu, et üks nii rumal olend, kui nematood seda vaieldamatult on, suudab ometi manipuleerida oma peremehe morfoloogiat ja käitumist veenmaks kavalat lindu aitama kaasa parasiidi edasilevikule.
USA teadlaste põnevat leidu tutvustatakse ajakirjas The American Naturalist.

Vaata ka:
Parasiit hõivab närilise aju kirurgilise täpsusega
USA "mesilaskatku" põhjustajaks on tõenäoliselt viirus

Levima on hakanud ohtlik "superbakter"

2008-01-15T15:45:00.000+02:00

Ameerika Ühendriikides on hakanud ennekõike geide seas levima uus paljudele antibiootikumidele tundetu bakter , mis võib halvimal juhul põhjustada laialdasi nahakahjustusi, veremürgitust või surmaga lõppevat kopsupõletikku.
Metitsilliinile resistentse Staphylococcus aureus'e (MRSA) tüvi USA300 on eriti laialt levinud San Francisco "geikvartalis" Castros, kus elab enam homoseksuaalseid inimesi kui kusagil mujal Ameerika Ühendriikides ja kus antud tüüpi MRSA tüvi esineb ajakirjas Annals of Internal Medicine tutvustatava uuringu andmeil keskmiselt igal 588. inimesel.
San Franciscos tervikuna leidub USA300 arstide hinnangul umbes ühel inimesel 3800-st.
Meedikute arvutused näitavad, et San Franciscos elavad seksuaalselt aktiivsed homoseksuaalsed inimesed võivad praegu ohtliku nakkuse saada 13 korda suurema tõenäosusega kui nende heteroseksuaalsed naabrid.
Peamiselt just haiglatest väljaspool leviv USA300 on juba jõudnud ka Ameerika Ühendriikidest väljapoole (näiteks Suurbritannias on diagnoositud 2 nakkusjuhtumit) ning see on resistentne paljudele enimkasutatavatele antibiootikumidele.
Uus ja ohtlik MRSA tüvi tekitab muuhulgas ka "lihasööja bakterina" käitudes laialdasi nahakahjustusi ning võib halvimal juhul põhjustada surmaga lõppevaid veremürgitusi või kopsukoe laialdast kärbumist ja letaalset kopsupõletikku.
USA300 diagnoositi esmakordselt 2003. aastal ning viimastel aastatel on nakkuste hulk kiiresti tõusnud.
USA300 viimane variant (FPR3757) on tundetud kuuele enimkasutatavale antibiootikumile ning kuigi esialgu saab seda ravida muuhulgas vankomütsiiniga, kardavad arstid, et peagi muutub bakter resistentseks ka sellele antibiootikumile.
USA haiguskontrolli- ja ennetuskeskuste (CDC) hinnangul suri 2005. aastal Ameerika Ühendriikides MRSA tõttu ca 19.000 inimest.

Vaata ka:
Eksperdid hoiatavad "superbakterite" eest
"Superbakter" ründab sportlasi aina sagedamini

Teadlased ehitasid töötava südame

2008-01-14T09:24:00.000+02:00

USA uurijad lõid laboratooriumis töötavaid südameid ning nende töö võib tuua lähemale päeva, mil südamehaigust põdevale patsiendile kasvatatakse-ehitatakse haiglas tüvirakke kasutades siirdamiseks ideaalselt sobiv süda.
Minnesota ülikooli uurijad kasvatasid surnud rottide südametest töövõimelisi südameid kasutades protsessi nimega detsellularisatsioon, mille käigus tapetakse kõik organi rakud ning säilitatakse organi üldine struktuur (antud juhul siis südamekojad, -vatsakesed, veresooned jms).
Ajakirjas Nature Medicine tutvustatud eksperimente juhtinud Doris Taylor märkis, et varem on sama protsessi abil loodud erinevaid südamedetaile ning veresooni, mistõttu tal tekkis mõte, et katsetada võiks ka terve südame ülesehitamist.
Ta lisas, et ta töörühma liikmed riputasid surnud rotisüdamed laboris üles ja eemaldasid sealt kõik lihasrakud, misjärel need meenutasid omalaadset "kummituskudet".
Teadlased täitsid õõnsad kollageenkestad äsjasündinud ja looteeas rottidelt pärinevate südamerakkudega, toitsid neid toitaineterikka lahusega ja jätsid laborisse kasvama.
Neli päeva hiljem hakkasid südamed kokku tõmbuma ning uurijad kasutasid rütmi koordineerimiseks südamestimulaatoreid.
Teadlased ühendasid südamed vedelikuga täitmiseks pumbaga ning lisasid vererõhu jäljendamiseks pisut rõhku, misjärel hakkasid tehissüdamed kaheksa päeva möödudes verd pumpama.
Kuigi kaheksa päeva vanuste südamete jõudlus oli vaid 2% terve rotisüdame samast näitajast, võivad antud eksperimendid muuta olulisel määral teadlaste nägemust sellest, kuidas tehissüdameid tulevikus toota saaks.
Kuigi eluvõimelist südamekudet on laboris loodud ka varem, on antud eksperimentide näol tegemist esimese korraga, kus üles on ehitatud töötav kolmemõõtmeline biotehislik süda.
Taylori sõnul lähtusid nad katset ette valmistades tõigast, et loodus ise on loonud ideaalse tugikoe, mille ümber saab töötava südame kasvatada.
Teadlased tegid sarnaseid katseid ka inimese südamele palju sarnasemate seasüdametega, ent artiklist ei selgu, kas ja mil määral suudeti ka need "ellu äratada".
Uurija hinnangul peaks olema põhimõtteliselt võimalik surnud südant ning patsiendi enese tüvirakke kasutades luua siirdamiseks süda, mis on geneetiliselt ja molekulaarselt tema organismile ideaalselt sobiv.
Taylor lisas, et tegelikult ei puuduta see kõik ainult südant, vaid samamoodi peaks olema võimalik valmistada ka näiteks neeru, maksa, kopsu ja teisi organeid.
Esialgu ei tea teadlased veel, kas antud moel loodud südant saab ka siirdada ning liigset optimismi aitab alandada ka tõsiasi, et ühe roti biotehissüdame loomiseks kulus vähemalt 100 roti jagu südamerakke.

Vaata ka:
Vananedes muutub süda pisemaks
Ebaõiglus teeb südame haigeks

NASA uurimislaev läheneb Merkuurile

2008-01-11T09:16:00.000+02:00

Tuleval esmaspäeval asub planeeti Merkuur uurima esimene kosmoselaev viimase enam kui kolme aastakümne jooksul, kui Ameerika Ühendriikide kosmoseagentuuri (NASA) uurimislaev Messenger möödub "esimesest kivist Päikesest" ligikaudu 200 kilomeetri kauguselt.
Messengerist saab esimene kosmoselaev, mis jääb Merkuuri orbiidile tiirlema.
Merkuuri on varem külastanud vaid üks uurimissond - Mariner 10 lendas sellest mööda kolmel korral, viimati 1975. aastal.
Järgmise nädala alguses leiab aset esimene Messengeri kolmest möödalennust Merkuurist - nende abil muudab kosmoselaev oma liikumistrajektoori ja jääb 2011. aasta märtsis lõplikult planeedi orbiidile tiirlema.
Pärast Messengeri starti 2004. aastal on merkuurilaev kursimuutmiseks juba lennanud korra mööda Maast ja kaks korda Veenusest.
Messenger teeb esmaspäevase möödalennu käigus umbes 1200 fotot ning suurt osa neile jäädvustuvast Merkuuri pinnast näeme me esmakordselt, kuna Mariner 10 pildistas vaid 45% planeedist.
Veenuse, Maa ja Marsi kõrval on Merkuur ainsaks Päiksesüsteemi planeediks, millel on rauarikas tuum.
Ent Merkuuri tuuma mass moodustab planeedi kogumassist koguni 2/3, mis teeb Merkuurist meie tähesüsteemi kõige tihedama planeedi.
Taolise hiigeltuuma moodustumise selgitamiseks on välja töötatud mitmeid teooriaid - ühe arvamuse kohaselt aurustas Päike suure osa kivisest välispinnast varsti pärast planeedi teket.
Teise teooria kohaselt tekkis Merkuur kusagil mujal Päikesesüsteemis, näiteks Marsi lähistel, ning kaotas kokkupõrkes mõne teise taevakehaga oma ülemised pealiskihid, paiskudes ühtlasi oma praegusele asukohale.
NASA ekspertide arvates võivad Messsengeri uuringud tuua esile uusi vihjeid Merkuuri päritolu kohta.
Samuti loodavad uurijad saada uusi teadmisi Merkuuri magnetvälja, planeedi tuuma ning muidugi ka pinnastruktuuride kohta.

Vaata ka:
Noorel Veenusel võisid lainetada ookeanid
Marsiuurija huku põhjustas inimlik eksitus

Marss pääseb tõenäoliselt asteroidilöögist

2008-01-10T14:18:00.000+02:00

Ameerika Ühendriikide kosmoseagentuuri (NASA) Maa-lähedase objekti programmi ekspertide kinnitusel langes tõenäosus, mille kohaselt tabab asteroid 2007 WD5 30. jaanuaril Marssi tasemele 1/10.000 ehk siis teisisõnu muutus see praktiliselt olematuks.
2007 WD5 avastati 20. novembril ning selle läbimõõduks hinnatakse praeguste andmete põhjal umbes 50 meetrit.
Kui esmaselt avalikustatud esialgsed orbiidiarvutused näitasid, et see tabab käesoleva aasta 30. jaanuaril planeeti Marss tõenäosusega 1/75, siis nädal hiljem avalikuks tehtud arvutuste kohaselt oli see tõenäosus juba 1/25.
Kui jätta kõrvale 1994. aastal Jupiteri tabanud komeet Shoemaker-Levy 9 ning asteroid Apophis, pole varem ühegi kosmilise objekti puhul leitud olevat nii suurt mõne planeedi tabamise tõenäosust.
Esmaste kalkulatsioonide põhjal hinnati Apophise puhul selle Maa tabamise tõenäosust aastal 2036 suhtega 1/37, ent täpsemad uuringud vähendasid selle sündmuse tõenäosuse tasemele 1/45000.
NASA uurijate käsutuses oli suur kogus viimasel ajal läbi viidud teleskoobivaatlusi, mille põhjal tehtud arvutused näitavad, et ülisuure tõenäosusega ei satu ohtlikuks peetud taevakeha 30. jaanuaril Marsile kordagi lähemale kui 4000 kilomeetrit.
Paljudele teadlastele on kokkupõrkevõimaluse sisuline kadumine kurvaks uudiseks, sest sündmust loodeti reaalajas jälgida ning uurijatele pakkunuks suurt huvi ka asteroidilöögi tagajärjel tõenäoliselt tekkinud ca 1-kilomeetrise läbimõõduga kraater.
2007 WD5 juhtum näitab mitmete ekspertide sõnul, kui kaitsetud me tegelikult taoliste kosmiliste rünnakute vastu oleme - taevakeha avastati vaid pisut enam kui kaks kuud enne selle võimalikku kokkupõrget meie naaberplaneediga ning selle potentsiaalne kokkupõrkekurss selgus ainult paar nädalat enne sündmuse ennustatavat toimumisaega.
NASA teatel peaks paari aasta pärast olema kaardistatud ca Maale 90% potentsiaalselt ohtlikest asteroididest, mille läbimõõt ületab 1 kilomeetrit.
Pisemad asteroidid võivad aga jääda märkamatuks, kuni kosmilise rünnakuni jäävad veel vaid loetud nädalad, mistõttu saab ainsa ennetava meetmena kasutada tõenäolises kokkupõrkepiirkonnas elavate inimeste kiirevakueerimist.

Vaata ka:
Marss võib sattuda kosmilise rünnaku alla
Väikesed asteroidid on arvatust ohtlikumad

Mõõdukas alkoholitarvitamine on tervisele kasulik

2008-01-09T09:16:00.000+02:00

Ajakirjas European Heart Journal tutvustatavast uuringust selgub, et pika elu saladus võib peituda tervislikus ja sportlikus eluviisis ning mõõdukas alkoholitarvitamises.
Taani uurijad jälgisid ligikaudu 20 aasta vältel peaaegu 12.000 meest ja naist ning tegid kindlaks, et sportlikku eluviisi harrastavatel jälgitutel oli märkimisväärselt parem südametervis, ent kui nad tarvitasid ka mõõdukates kogustes alkohoolseid jooke, olid nende südametervisenäitajad veelgi paremad.
Uuringust ilmneb, et kõige kõrgem südamehaiguste risk on inimestel, kes ei tee sporti ega tarvita ka alkoholi - sellistel inimestel esineb südametõbesid 49% suurema tõenäosusega, kui nende mõõdukalt napsitavatel ja füüsiliselt aktiivsetel eakaaslastel.
Võrreldes sportlikke inimesi selgus, et neil, kes aeg-ajalt pisut alkoholi tarvitavad, on võrreldes samamoodi füüsiliselt aktiivsete, ent täiskarskete inimestega 30% madalam südamehaiguste risk.
Mõnevõrra üllatuslikult joonistus välja, et kui inimene tarvitab regulaarselt väikestest kogustes alkoholi, piisab tal maksimaalse tervisekasu saamiseks ka vaid mõõdukast füüsilisest aktiivsusest.
Mõõduka napsutamise positiivne tervisemõju ei piirdu uuringu andmeil vaid südametervisega - füüsiliselt aktiivsetel ning mõõdukalt alkoholi tarvitavatel inimestel oli mõnevõrra madalam surmarisk ka tervikuna, olenemata surma põhjusest.
Varasemates teaduslikes töödes on kindlaks tehtud, et mõõdukas regulaarne alkoholitarvitamine võib vähendada südametõbede tekke tõenäosust suurendades veres "hea" kolesterooli osakaalu ning arvatavasti ka vedeldades verd.
Tervishoiueksperdid ei kipu siiski väheldast napsitamist ametlikult propageerima, tuues esile, et liigne alkoholitarvitamine on kindlasti tervisele kahjulik.

Vaata ka:
Uuring: regulaarne alkoholitarvitamine suurendab vähiriski
Füüsiline aktiivsus treenib ka aju

Kuidas elada 14 aastat kauem

2008-01-08T12:31:00.000+02:00

Ajakirjas PLoS Medicine tutvustatavast Cambridge'i ülikooli ja Suurbritannia Meditsiiniuuringute Nõukoja mahukast uuringust ilmneb, et kui sa teed regulaarselt trenni, ei suitseta, sööd korralikult juur- ja puuvilju ning ei tarvita päevas üle 1-2 klaasi alkoholi, elad sa tõenäoliselt umbes 14 aastat kauem kui liikumisvaeguses ülekaalulised tugitoolisportlased.
Kuigi on teada, et eraldivõetuna tõstavad positiivsed elustiilimuutused prognoositavat elukestvust, on antud uurimistöö näol tegemist esimese omasugusega, kus selgitatakse välja nende koondmõju.
Uuringu raames võrreldi 20.000 45-79 aastase terve (ei põdenud jälgimisperioodi alguses südame-veresoonkonnahaigusi ja vähkkasvajaid) Suurbritannia elaniku tervisenäitajaid ja -harjumusi.
Uuringus osalenutel paluti ajavahemikul 1993-1997 täita küsimustik oma tervisekäitumise hindamiseks ning surmajuhtumeid registreeriti vaadeldud inimeste seas kuni aastani 2006.
Hilisem andmete analüüs näitas, et kõige ebatervislikumalt elavad inimesed surid keskmiselt 11-aastase perioodi vältel neli korda suurema tõenäosusega kui nende kõige tervislikumad eakaaslased.
Uurijad arvutasid välja, et kõige kehvema tervisekäitumisega inimestel on sama suur surmarisk kui neist keskmiselt 14 aastat vanematel ja väga tervislikku eluviisi veetvatel inimestel.
Hinnanguline 14-aastane eluaastate lisandumine ei ole teadlaste sõnul seotud inimese sotsiaalmajandusliku staatuse või kehamassiindeksiga.
Enim vähendavad tervislikud eluviisid uuringu andmeil südame-veresoonkonnatõbedesse suremise tõenäosust, ent selgelt tuleb välja ka nende vähiriski alandav mõju.
Paljudes teaduslikes uuringutes on kindlaks tehtud seegi, et tervislikud eluviisid parandavad lisaks füüsilisele tervisele ka vaimset tervist ning tõstavad elukvaliteeti igas vanuses.

Vaata ka:
Vähiriski alandamiseks hoidu ülekaalust ja lihatoodetest
Sportimine hoiab korras ka vaimse tervise

Loomisel on universaalne gripivaktsiin

2008-01-04T17:41:00.000+02:00

Ravimifirma Acambis loodud universaalne gripivaktsiin Acam-Flu-A andis esialgsete inimkatsete käigus väga lubavaid tulemusi, mistõttu ei pruugi enam kaugel olla aeg, mil gripivaktsiine ei tulegi enam iga-aastaselt leviva uue viirustüübi vastu spetsiaalselt luua, vaid seda saab pandeemiate pidurdamiseks juba ennetavalt suuremates kogustes varuda.
Acambise pressiteate kohaselt annab arendamisel olev vaktsiin efektiivse kaitse kõigi pandeemiaid põhjustavate A-gripiviiruste vastu.
Lisaks ei pea antud vaktsiini kasvatama viljastatud kanamunades, nagu kasutusel olevate vaktsiinide puhul kombeks, vaid selle loomiseks saab kasutada rakukultuure.
Vabatahtlikel läbi viidud ravimikatsetused näitasid, et Acam-Flu-A on ohutu ning annab efektiivse immuunkaitse.
Vaktsiini katsetati lisaks inimestele ka tuhkrutel, kuna need loomad haigestuvad nii inimestele ohtlikku gripivormi kui ka linnugrippi ning näiteks linnugripi viirustüve H5N1 ülimalt letaalsesse vormi nakatunutest ning eelnevalt vaktsineeritud tuhkrutest jäi ellu 70%, samas kui vaktsineerimata loomade seas ei olnud ühtegi ellujäänut.
Praegu kasutusel olevate gripiviiruste peamiseks probleemiks on asjaolu, et need ründavad gripiviiruse neid osasid, mis pidevalt muteeruvad.
Seetõttu teevad Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) eksperdid iga gripihooaja eel kindlaks kolm eedatavalt kõige laiemalt levivat viirustüve (tavaliselt kaks A-gripiviirust ja üks B-gripiviirus) ning vaktsiinitootjad võtavad sihikule just need tüved.
Ühtlasi on tegemist iga-aastase võidujooksuga - vaktsiinide tootmiseks tuleb nakatada miljoneid kanamune ning kui vaktsiini tootmine hilineb või ei suudeta seda realiseerida, tuleb kogu kraam minema visata, kuna järgmisel gripihooajal seda enam kasutada ei saa.
Acambise uurijad üritasid sellele probleemile lahendust leida üritades tuvastada neid gripiviiruse osi, mis ei muutu.
Uuringutes keskenduti just A-gripiviirusele - inimestel põhjustavad haiguspuhanguid ka B-gripiviirused ja väga harva ka C-gripiviirused, ent ühtegi pandeemiat pole need kunagi tekitanud, ning võeti sihikule kõigi A-gripiviiruste pinnal asuv peptiid M2e.
Acam-Flu-A "õpetab" immuunsüsteemi peptiidi M2e ära tundma ja selle vastu võitlema.
Loodud vaktsiini lisati selle efektiivsemaks muutmiseks erinevaid adjuvante ehk vaktsineerimisel immuunsüsteemi ergutavaid lisaaineid ning kõige paremaid tulemusi andis biotehnoloogiafirma Antigenics toodetav QS-21, millega koostoimel tekkis M2e vastaseid antikehi 90% ravimikatses osalenud inimestest.
Acambise teatel saaks universaalse vaktsiini võtta kasutusele ka kolme aastaga, kui silmapiiril oleks reaalne pandeemiaoht, ent ka tavatempos uuringuid ja katsetusi tehes kulub selleks vaid umbes viis aastat.
Ekspertide kinnitusel oleks universaalse gripivaktsiini valmimine väga heaks uudiseks, sest see hõlbustaks oluliselt iga-aastast vaktsineerimist ning aitaks suurema kindlustundega vastu minna järgmisele gripipandeemiale.
20. sajandil tegi A-gripivaktsiin teadaolevalt läbi kolm suuremat muutust (linnugripp on inimgripiks muutunud või siis on inimestel haigestumist põhjustav viirustüvi lindude gripi haigustekitajalt uusi geene "laenanud") ja iga kord on see põhjustanud pandeemia - aastatel 1918, 1957 ja 1968.
Asjatundjate hinnangul on järgmise ülemaailmse haiguspuhangu põhjustava gripiviiruse esilekerkimine vaid aja küsimus ning üldiselt peetakse ses osas kõige ohtlikumaks linnugripi viirustüve H5N1.
1918. aasta gripipandeemias, mida tuntakse ka Hispaania gripina, suri erinevatel hinnangutel 20-40 miljonit inimest.
Tavalistel gripiaastatel sureb maailmas ühe gripihooaja käigus selle haiguse tõttu ca 500.000 inimest.

Vaata ka:
Inimese antikehad ravivad linnugrippi
Gripiepideemia vallandab südameinfarktide laine

Rooli taga mobiiliga rääkimine põhjustab ummikuid

2008-01-03T10:22:00.000+02:00

Utah' ülikooli uurijad tegid kindlaks, et autoga sõites mobiiltelefoniga rääkimine pikendab nii rääkija enese kui ka ta kaasliiklejate teekonnale kuluvat aega ning võib olla liiklusummikute üheks põhjustajaks.
USA teadlaste loodud liiklussimulaatoril läbi viidud katsed näitasid, et ühtviisi pärssivalt mõjub antud küsimuses nii abivahenditeta mobiiltelefoni kui ka hands free süsteemi kasutamine - mõlemal juhul kulub inimesel võrrelduna mobiiliga mitte lobiseva sohvriga sama teekonna läbimiseks kauem aega ning samamoodi mööduvad sellised autojuhid keskmisest harvemini oluliselt alla lubatud kiiruse liikuvatest sõidukitest.
Uurimistööd juhtinud psühholoog Dave Strayer kinnitas, et mobiiliga lobisev juht pidurdab nii enese kui ka oma kaasliiklejate ühest punktist teise jõudmist.
Varasemates sarnastes katsetes on kindlaks tehtud, et rooli taga mobiiltelefoniga kõnelejad hoiavad keskmisest suuremat pikivahet, vajutavad hiljem pidurile ning kiirendavad peale pidurdamist aeglasemalt.
Värske uuringu raames kasutati liiklustimulaatorit loomaks eksperimendis osalevate inimeste ümber reaalseid liiklussituatsioone imiteerivaid olukordi.
Katsealustel paluti kinni pidada kehtivast kiiruspiirangust ning näidata liikluseeskirja kohaselt pööret sooritades suunatuld, ent tegelik liikumiskiirus, pikivahe ja reavahetused jäeti nende eneste otsustada.
Liiklusolukorrad olid loodud selliselt, et liiklus aegulustus perioodiliselt ühes reas ning kõrvalrida vabanes aeg-ajalt.
See tekitas olukorra, kus liikumiskiirus olenes suuresti juhi poolt vastuvõetavatest otsustest ning sohver võis võita tublisti aega, kui ta vahetas õigeaegselt sõidurada.
Keskmise ja tiheda liikluse olukorras vahetasid mobiiltelefoniga rääkivad juhid sõidurida 20% harvemini, sõitsid keskmiselt 3,2 km/h aeglasemalt ning neil kulus ca 15-kilomeetrise vahemaa läbimiseks keskmiselt 15-19 sekundit kauem.
Kuigi paarkümmend sekundit näib olevat antud kontekstis väga lühike aeg, on see mulje uurijate sõnul petlik, sest reaalses liiklussituatsioonis kipub see aeg kuhjuma ja võib põhjustada laialdasi ummikuid.
Teadlased märkisid, et kui teel liikleb suur hulk sohvreid, kes ei vaheta sõidurada ning sõidavad aeglasemalt, avaldab see normaalsele liiklusvoolule väga pärssivat mõju.

Vaata ka:
Uuring: Mobiiltelefoni kasutamine tekitab stressi
Mobiiliga rääkiv autojuht võib olla purjus sohvrist ohtlikum

Kalasöömine võib ennetada Alzheimeri tõbe

2007-12-30T05:43:00.000+02:00

Ajakirjas Journal of Neuroscience tutvustatavast California ülikooli uurijate teadustööst selgub, et kalades suures koguses leiduvad oomega-3 rasvhapped võivad mängida olulist rolli Alzheimeri tõve ennetamisel.
Teadlased tegid kindlaks, et oomega-3 rasvhappe DHA mõjul toodetakse organismis suuremaid koguseid valku LR11, mida leidub Alzheimeri tõbe põdevatel patsientidel tavalisest vähem.
Uurijate selgituse kohaselt hävitab antud valk kõnealuse haigusega seotud valgu beeta-amüloidi ajule toksilisi ladestusi ajus.
Alzheimeri tõbi on aeglaselt süvenev, nõdrameelsust põhjustav närvisüsteemi haigus, mis tavaliselt algab vanemas eas ning lõpeb surmaga.
Ainuüksi Ameerika Ühendriikides elab praegu ca 5,1 miljonit antud haigust põdevat inimest ja hinnanguliselt kasvab nende hulk aastaks 2050 11-16 miljonini.
Uurimistööd juhtinud Greg Cole märkis, et LR11 tootmist tõstis märkimisväärselt juba väike kogus DHAd.
Varasemates teaduslikes uuringutes on leitud, et oomega-3 rasvhapped on aju arenguks ja funktsioneerimiseks hädavajalikud ning nende madal tase tõstab oluliselt organismi vananemist ja üldiste tervisenäitajate halvenemist kiirendava oksüdatiivse stressi ulatust.
Ajakirja American Journal of Clinical Nutrition viimases numbris lahti kirjutatud Lõuna-Dakota uurijate teadustööst ilmneb, et oomega-3 rasvhapped omastatakse inimese organismi poolt ning jõuavad verre ja kudedesse ühtviisi hästi nii rasvaseid kalaliike kui ka antud rasvhappeid sisaldavaid toidukapsleid tarvitades.

Vaata ka:
Miks peaks regulaarselt kalamaksaõli tarvitama

Marss võib sattuda kosmilise rünnaku alla

2007-12-22T21:19:00.000+02:00

Äsjaavastatud asteroid võib selle orbiidi esialgsete arvutuste kohaselt 2008. aasta 30. jaanuaril tabada meie naaberplaneeti ning kui see tõepoolest juhtub, tekib teadlastel enneolematu võimalus uurida värsket kraatrit ning ehk koguni näha asteroditabamust ennast.
Asteroid nimega 2007 WD5 avastati 20. novembril ning selle läbimõõduks hinnatakse praeguste andmete põhjal umbes 50 meetrit.
Kui nädal tagasi avalikustatud esialgsed orbiidiarvutused näitasid, et see tabab tõenäosusega 1/75 järgmise aasta 30. jaanuaril planeeti Marss, siis värskete arvutuste kohaselt on see tõenäosus juba 1/25.
Tavaliselt hinnatakse täpsustatud uuringute käigus sarnased tabavustõenäosused esialgsest näitajast väiksemaks,
Arvutuste täpsustamiseks vaadati üle teadaolev info asteroidi liikumistrajektoori kohta, mis pärines ajast, mis eelnes selle ametlikule avastamisele.
Marsi tabamise tõenäosus täpsustub ekspertide hinnangul veelgi järgmise aasta alguses.
Kui jätta kõrvale 1994. aastal Jupiteri tabanud komeet Shoemaker-Levy 9 ning asteroid Apophis, pole varem ühegi kosmilise objekti puhul leitud olevat nii suurt mõne planeedi tabamise tõenäosust.
Esmaste kalkulatsioonide põhjal hinnati Apophise puhul selle Maa tabamise tõenäosust aastal 2036 suhtega 1/37, ent täpsemad uuringud vähendasid selle sündmuse tõenäosuse tasemele 1/45000.
Kui 2007 WD5 tabab Marssi, peaks see maanduma üsna Punase Planeedi ekvaatori lähedale ning tekitama planeedi pinnale kuni ühekilomeetrise läbimõõduga kraatri.
Potentsiaalse tabamuse piirkond pole veel selgunud, ent Marsil viibivad NASA kulgurid Spirit ja Opportunity on ekspertide kinnitusel ohtlikust tsoonist kaugel eemal.
Kui asteroidilöögi suur tõenäosus saaks varakult kinnituse, on põhimõtteliselt võimalik, et Marsi orbiidil viibivad NASA ja Euroopa Kosmoseagentuuri (ESA) uurimislaevad suudavad kraatri tekke reaalajas jäädvustada või siis vähemalt suunata oma kaamerad antud piirkonda vahetult pärast sündmust.

Vaata ka:
Väikesed asteroidid on arvatust ohtlikumad
Ekspert soovitab rajada Kuule "Noa laev"

Uurijad kummutasid rea tervisemüüte

2007-12-21T08:47:00.000+02:00

Rachel Vreeman Indiana ülikoolist ning Aaron Carroll Regenstriefi instituudist kummutasid ajakirjas British Medical Journal tutvustatava uuringu raames rea laialt levinud tervisemüüte, millesse usuvad siiani ka paljud arstid.
Uurijad võtsid vaatluse alla 7 erinevat populaarset terviseväidet - päevas tuleb juua vähemalt 8 klaasi vett, me kasutame vaid 10% oma ajust, juuksed ja küüned kasvavad pärast surma edasi, hämaras ruumis lugemine rikub silmi, raseerimise tulemusena kasvavad karvad tagasi tihedamate ja paksematena, haiglas mobiiltelefoni kasutamine on ohtlik ning kalkuni söömine muudab eriti uniseks.
Teadlased otsisid antud uskumusi puudutavat infot meditsiinikirjandusest ning analüüsisid suurt hulka erinevaid teadustöid.
Pingsa töö tulemusena selgus, et antud väited ei kannata mingisugust kriitikat.
Soovitus juua päevas 8 klaasi vett pärineb uurijate sõnul USA tervishoiuministeeriumi 1945. aasta ametlikust soovitusest tarbida päevas 2,5 liitrit vett, ent Vreemani kinnitusel saab inimene suure koguse vett ka muust tarbitud vedelikust ja toidust, mistõttu lisaks veel 8 klaasitäie vee tarbimisel puudub tavaliselt igasugune mõte.
Tegelikult võib liiga agar veejoomine tervise hoopis tuksi keerata, märgivad uurijad.
Väide, et me kasutame vaid 10% oma ajust, sai Carrolli ja Vreemani andmeil alguse möödunud sajandi 70.-ndatel aastatel, kui oli väga populaarne rääkida inimese "varjatud võimetest" ning viisidest need esile tuua.
Paraku puudub 10%-väitel igasugune teaduslik tagapõhi ning tänapäevaste diagnostikavahenditega on selgelt jälgitav, et ajus praktiliselt puuduvad piirkonnad, mis oleksid täielikult inaktiivsed.
Lisaks näitavad ajuvigastusega patsientide uuringud, et peaaegu iga ajuosa kahjustused mõjutavad negatiivselt vaimset võimekust või siis füüsilist kehakontrolli.
Küünte ning juuste surmajärgse kasvamise müüt põhineb optilisel illusioonil - pärast surma hakkab nahk kiiresti kuivama ning pehme kude tõmbub kokku, mistõttu paistavad küüned ja (mõnevõrra ka) juuksed olevat varasemast pikemad.
Küünte ja juuste tegelik kasvamine pärast surma on teadlaste sõnul absoluutselt võimatu ning seda mõistab iga inimene, kel vähegi organismi füsioloogilistest protsessidest aimu on.
Põlvkond põlvkonna järel on vanemad lastele meelde tuletanud, et hämaras lugemine rikub silmi.
Silmaarstide sõnul ja teaduslike uuringute andmeil hämaras lugemine küll väsitab silma tavalisest enam, ent sel ei ole silmale püsivaid mõjusid.
Ka väide pärast raseerimist tagasi kasvavate karvade paksenemisest ja tihenemisest põhineb optilisel illusioonil ning mobiiltelefonide kasutamine haiglas võib mõnede uuringute andmeil arstide töö kvaliteeti hoopis parandada ja mõjutab meditsiinilise aparatuuri tööd vaid üliharvadel juhtudel ning sedagi vaid siis, kui mobiiliga räägitakse keerukate aparaatide vahetus läheduses.
Vreeman ja Carroll tunnistasid, et uskusid enne uurimistöö alustamist väidet, mille kohaselt muudab kalkuniliha söömine inimese eriliselt uniseks - nimelt on teada, et kalkunilihas leidub looduslikku ühendit trüptofaani, mis põhjustab uimasust.
Asja uurides selgus aga, et trüptofaani on kalkunilihas suhteliselt vähe ja enam-vähem samas koguses kui kanalihas või loomalihas, kusjuures sealihas on seda isegi enam.
Pidulaua taga muutuvad inimese teadlastepaari sõnul uniseks seetõttu, et tavalisest suurem hulk verd siirdub ajust kõhupiirkonda, kus head ja paremat täis laotud magu peab kõhutäie seedimisega ränka vaeva nägema.
Uurijad tunnistasid, et paljud kolleegid suhtusid nende töösse umbusklikult, sest pidasid mitmeid ülalnimetatud väidetest tõesteks ja jagasid neid agaralt ka oma patsientidele.
Kui aga Vreeman ja Carroll esitasid neile väited ümberlükkavad tõendid, möönsid kõik tohtrid, on tõepoolest seni pimeduses ekselnud.

Vaata ka:
Alkohol halvendab lühiajaliselt kuulmist

Vaalade eellaseks võis olla pikajalgset hiidrotti meenutav imetaja

2007-12-20T08:54:00.000+02:00

Tänapäevase India territooriumil umbes 48 miljoni aasta eest elanud pesukaru mõõtu imetaja Indohyus võib enesest kujutada kauaotsitud kadunud lüli vaalade evolutsioonis.
Välimuselt mõnevõrra pisikesekasvulist hirve või pikajalgset suurt rotti meenutav Indohyus kuulus säilinud luustike põhjal sõraliste hulka - samasse seltsi kuuluvad tänapäeval elavatest loomadest näiteks jõehobud, sead, lambad ja kaelkirjakud.
Viimasel ajal on fossiile uurinud teadlased jõudnud üksmeelele, et vaalade kaugeteks esivanemateks on just nimelt paarikümne miljoni aasta eest elanud sõralised ning nende lähimateks elavateks sugulasteks on jõehobud.
Samas kuuluvad vanimad leitud jõehobude fossiilid aega, mil vaalade evolutsioonilisest hargnemisest nende maismaal elanud eellastest oli kulunud juba koguni 35 miljonit aastat, mistõttu vaalade evolutsioonilises ajaloos laius seni suur tühimik.
Ka pärinevad esimeste jõehobuste fossiilid sootuks teisest piirkonnast kui vanimate vaalade seni päevavalgust näinud säilmed.
Nüüd aga teatas sadu Indohyus'i fossiile uurinud USA paleontoloogi Hans Thewisseni juhitav teadusrühm ajakirja Nature vahendusel, et nende hinnangul kujutab just see väike loomake enesest vaalade kauaotsitud evolutsioonilist lüli.
Teadlaste sõnul põhineb see väide ennekõike asjaolul, et antud olendite kolju, sisekõrva ja hammaste kuju eripärad näitavad üheselt, et nad olid ligikaudu 50 miljoni aasta eest tekkinud esimeste vaaladega lähisuguluses.
Thewissen märkis, et leid on üsna üllatav, sest välimuselt hirvlast meenutaval Indohyus'il ei näi esmapilgul olevat vaaladega midagi ühist.
Ta seletas aga, et samuti India ja Pakistani piirkonnas elanud esimesed vaalad ei meenutanudki eriti tänapäeva vaalasid, olid väliskujult kui sea ja koera ristsugutised ning nende jäsemed ja võime maismaal liikuda kadusid lõplikult alles ca 40 miljoni aasta eest.
Indohyus'i jalgade ehituse eripärad ning nende hammastest eraldatud keemiliste ühendite analüüsitulemused näitavad, et see olend veetis ja toitus suure osa oma elust veekeskkonnas.
Indohyus'i hammaste uurimine näitas, et tegemist oli taimetoitlasega, mis näib lükkavat ümber arvamuse, et vaalade eellased kolisid evolutsiooni käigus vette selleks, et toituda seal elavast kalast.
Uurijate hinnangul andis antud olenditele määrava evolutsioonilise tõuke veeelu suunas vajadus põgeneda neid jahtivate maismaakiskjate eest.
Samalaadset käitumist harrastavad ka paljud tänapäeval elavad väikeimetajad, kes toituvad küll maismaal, ent põgenevad ohu korral vette.
Teised antud teema asjatundjatest paleontoloogid suhtuvad Thewisseni uurimisrühma väidetesse esialgu ettevaatlikult, kuigi möönavad, et esitatud tõendite valguses on Indohyus tõepoolest vaalade eellase "ametikohale" sobiv kandidaat.
Küll aga tuleb nende kinnitusel küsimuses lõpliku kindluse saamiseks antud olendite fossiilseid jäänuseid veel tublisti uurida.

Vaata ka:
Troopilise liblikaliigi päästis välkevolutsioon
Kivistunud sõrg kuulus hiiglaslikule mereskorpionile

Väikesed asteroidid on arvatust ohtlikumad

2007-12-19T02:10:00.000+02:00

Ameerika Ühendriikide uurija arvutisimulatsioon näitab, et väikese läbimõõduga asteroidid võivad maapinna lähedal atmosfääris plahvatades põhjustada oluliselt suuremat hävingut kui seni arvati.
Paarikümnemeetrise läbimõõduga asteroidid kihutavad läbi Maa atmosfääri tohutu hooga - 40-60 korda helikiirusest kiiremini.
Enne maapinnani jõudmist võivad taolised kosmilised objektid plahvatada ning just selline sündmus arvatakse olevat 1908. aastal Siberi sügavustes 2000 km2 suurusel maa-alal laialdasi purustusi tekitanud Tunguusi plahvatuse põhjustajaks.
Kuna plahvatuse käigus paiskuvad asteroidi aineosakesed laiali, ei jää seda tüüpi "kosmilisest rünnakust" tavaliselt maapinnale kraatrit.
Varasemad Tunguusi sündmuse analüüsid on andnud põhjust arvata, et seal pisut vähem kui 100 aasta eest plahvatanud asteroidi läbimõõduks oli ca 50 meetrit ning plahvatuses vallandus purustusjõud, mis on võrdne 10-20 miljoni tonni dünamiidi plahvatamisega.
Ent New Mexicos asuva Sandia riikliku laboratooriumi uurija Mark Boslough värske arvutisimulatsioon viitab võimalusele, et sama purustusjõuga Tunguusi plahvatuse võis põhjustada vaid 30-meetrise läbimõõduga taevakeha.
See näitab, et väiksema diameetriga asteroidid võivad põhjustada seni arvatust oluliselt laialdasemaid purustusi.
Võttes arvesse tõika, et praegu ei jälgita 140 meetrist väiksema läbimõõduga Maa-lähedasi objekte, on tegemist üsna murettekitava avastusega.
Oma arvutisimulatsiooni Ameerika Geofüüsika Ühingu aastakonverentsil tutvustanud Boslough sõnul on varasemates arvutustes tehtud põhimõtteline viga - kosmilise objekti plahvatuse mõju on hinnatud sarnaselt näiteks atmosfääris toimuva tuumaplahvatusega ja täielikult on jäetud kõrvale seda tüüpi sündmuse peamine eripära ehk asjaolu, et asteroid liigub enne pahvatamist ja selle toimumise ajal suure kiirusega maapinna poole.
Ta lisas, et kui paarikümnemeetrise läbimõõduga asteroid peaks plahvatama näiteks mõne linna kohal, võib see tuua kaasa miljoni inimese hukkumise.

Vaata ka:
Astronoomid kaitsevad kosmiliste objektide hoiatussüsteemi
Viimase 30 aasta kõige eredam komeet

Ahvid arvutavad inimesega sarnaselt

2007-12-18T10:07:00.000+02:00

Tudengite ning reesusmakaakide (Macaca mulatta ) vahel toimunud arvutamisvõistluse käigus selgus, et kuigi inimesed suudavad lihtsa liitmistehtega ahvidest hakkama saada mõnevõrra paremini, liidavad nii ahvid kui inimesed põhimõtteliselt samal moel.
Eksperimendi läbi viinud Jessica Cantlon ja Elizabeth Brannon Duke'i ülikoolist kirjutavad ajakirjas PLoS Biology, et taolised sarnasused viitavad matemaatilise baasoskuse evolutsioonilisele järjepidevusele inimese ja teiste primaatide puhul.
Kui näiteks meie lähimad elavad sugulased shimpansid asusid meiega erinevale evolutsioonilisele teele ca 6 miljoni aasta eest, siis inimesed ja reesusmakaagid valisid erineva arenguraja juba ligikaudu 25 miljonit aastat tagasi.
Tõsiasi, et ahvid saavad hakkama lihtsate aritmeetiliste tehetega, on teadlastel silma jäänud ka varem.
Nii näiteks on tehtud katseid, mille käigus asetatakse ahvide ees sirmi taha ükshaaval sidruneid - kui sirm üles tõstetakse ja seal ei ole nii palju puuvilju, kui peaks olema, avaldavad ahvid selget imestust ja hämmeldust.
See tõestab Cantloni kinnitusel üheselt, et ahvidel on olemas algelised matemaatilised oskused.
Cantlon ja Brannon näitasid ahvidele ja inimestele arvutiekraanil esmalt lühikese hetke vältel ühte kogumit punktidest ja siis teist kogumit punktidest, misjärel ilmus nähtavale kaks erinevat punktikogumit, millest pidid katsealused välja valima selle, mis kujutab enesest eelmiste punktide summat (vaata videot).
Liitmisülesanded olid kerged ning liidetavate summa ei ületanud ühelgi juhul 20.
Liidetavad punktid olid ekraanil vaid poole sekundi jooksul - nii välistati võimalus, et inimesed kasutavad punktide kokkulugemise hõlbustamiseks oma verbaalseid võimeid.
Cantlon ja Brannon muutsid ka pidevalt punktide asukohta ning suurust, et katses osalevad tudengid ei saaks õige summa tuletamiseks kasutada punktide alla jääva ala suurust või punktidest moodustuvate mustrite eripära.
Kuigi tudengite õigete vastuste osakaaluks oli 94% ning ahvidel 76%, kulus arvutiekraanil vastuse andmiseks mõlemal grupil ligikaudu sama aeg ning nii reesusmakaagid kui ka inimesed tegid enam vigu siis, kui liidetavad muutusid suuremaks.
Veaprotsenti suurendas mõlematel seegi, kui kaks võimalikku vastust olid sarnase numbrilise väärtusega (teha kindlaks, kas 10 + 10 = 19 või 20 on oluliselt keerukam kui selgitada välja, kas 10 + 10 = 12 või 20).
Eksperdid peavad uurimistööd huvitavaks, ent toovad esile, et ahve tuli enne liitmiseksperimenti väga pika aja vältel treenida - nüüd tuleks teadlastel seega välja selgitada, kas algelised arvutamisoskused ilmnevad ka nende vabast loodusest pärinevatel liigikaaslastel.
Cantlon märkis samas, et loomulikult tuli ahve eksperimendi tarbeks välja õpetada, ent lihtsate arvutustehetega said nad tegelikult hakkama juba esimestel kordadel.

Vaata ka:
Noored shimpansid võitsid mälumängus inimesi
Rottidel esineb inimlikku suuremeelsust

Deep Impacti uurimisobjektiks valitud komeet kadus ära

2007-12-17T19:14:00.000+02:00

Ameerika Ühendriikide kosmoseagentuuri (NASA) uurimislaeva Deep Impact järgmiseks sihtmärgiks valitud komeet kadus ära, mistõttu pidid missioonijuhid uurimiseks välja valima teise taevakeha.
Deep Impact viis oma peamise ülesande edukalt täide juba 2005. aastal, mil see saatis rammimissondi komeedi Tempel 1 suunas ning analüüsis kokkupõrkest laiali paiskunud aineosakeste koostist.
Seejärel otsustasid teadlased saata laeva uurima komeeti 85P/Boethin, millega kohtumine määrati 2008. aastaks.
Nüüd aga tunnistasid NASA spetsialistid, et kõnealust taevakeha ei õnnestu enam mingil moel leida, mistõttu valitakse järgmiseks uurimisobjektiks hoopis komeet Hartley 2.
Komeeti Boethin on märgatud vaid kahel korral - esmakordselt siis, kui see 1975. aastal Päikesest lähedalt möödus ning seejärel taas aastal 1986 ning samades oludes.
Komeeti oodati Päikesest mööda kihutama ka 1997. aastal, ent toona ei õnnestunud teadlastel seda märgata.
Toona ei peetud seda siiski eriliseks probleemiks, sest taevakeha pidanuks Päikesest mööduma sellise nurga alt, et seda olnuks Maalt raske märgata.
Käesoleva aasta oktoobris otsiti komeeti Boethin mitme võimsa teleskoobi abil, ent sest ei leitud jälgegi.
Deep Impacti uurija Michael A'Hearn Marylandi ülikoolist avaldas arvamust, et komeet võis muidugi põhimõtteliselt 1997. aasta Päikesest möödumise käigus puruneda, misjärel selle tükid aurustusid suures kuumuses.
Samas ei pea ta seda versiooni väga tõenäoliseks, sest komeet möödub Päikesest üsna kaugelt.
Tema sõnul on usutavam see, et Boethin lagunes mitmeks väiksemaks tükiks, mis kandusid komeedi esialgsest orbiidist sedavõrd kaugele, et teleskoopide abil pole õnnestunud neid leida.
Kõige tõenäolisemaks põhjuseks peab ta aga seda, et teleskoobid on puurinud kosmilisi sügavusi vales kohas - komeeti on nähtud vaid kahel korral ja teadlastel pole õnnestunud selle orbiiti väga täpselt kindlaks teha.
Boethin valiti Deep Impacti järgmiseks uurimisobjektiks ennekõike seetõttu, et uurimislaev jõudnuks selleni kiiresti ja väikese energiakuluga.
Uueks sihtmärgiks valitud Hartley 2 on Boethiniga umbes sama mõõtu (diameetriga ca 1,6 kilomeetrit), ent selleni jõuab Deep Impact alles aastal 2010.
1. novembril lülitas Deep Impact oma mootori kolmeks minutiks sisse, võtmaks suuna Maale, millest see möödub kolmel korral, et meie koduplaneedi külgetõmbe abiga saavutada õiget liikumissuunda ja kiirust.
Kosmoselaev läheneb komeedile Hartley ligikaudu 1000 kilomeetri kaugusele, sest veelgi lähedasem kontakt seaks selle komeedilt pärinevate ning suure liikumiskiiruse tõttu ohtlike tolmuosakeste mõjusfääri.

Vaata ka:
Teadlased selgitasid välja dinosauruste tapjad
Astronoomid kaitsevad kosmiliste objektide hoiatussüsteemi

Miks last ootavad naised pikali ei kuku

2007-12-13T07:30:00.000+02:00

Antropoloog Katherine Whitcome ja ta kolleegid Harvardi ülikoolist avastasid, et naised suudavad raseduse ajal edukalt tasakaalu säilitada ja ei vigasta oma selga seetõttu, et nende selgroog on meeste selgroost pisut erineva ehitusega ning see on olnud nii juba alates ajast, mil maamunal elasid inimese esimesed kahel jalal kõndinud eellased.
Väike erinevus selgroo ehituses võimaldab naistel nõjatuda tahapoole, et kompenseerida kõhus areneva lapse aina kasvavat raskust.
Kahejalgse inimese üheks rasedusprobleemiks on asjaolu, et kasvav loode asub kõhu eesosas, mistõttu raseda naise raskuskese asetub puusadest ettepoole, mis omakorda suurendab ohtu kõhuli kukkuda.
Tiinetel neljajalgsetel loomadel sama muret ei ole, sest ema raskuskese jääb kogu järglasekandmise perioodi vältel esi- ja tagajäsemete vahele.
Whitcome märkis, et kui tiine shimpans seisaks kahel jalal, tekiks tal samasugused probleemid.
Selgitamaks välja, kuidas vähendab raseda naise keha kummulivajumise ohtu ja väldib samal ajal selgrookahjustusi, uurisid teadlased 19 naist kogu nende raseduse vältel.
Nad avastasid ajakirjas Nature tutvustatava uuringu käigus, et raseduse süvenedes kompenseerivad naised raskuskeskme muutumist koolutades selgroo alumist osa mõnevõrra tahapoole.
Detailsed anatoomilised mõõtmised paljastasid, et naistel on selgroo alumine osa meeste selgrooga võrreldes mõnevõrra erineva kuju ning ehitusega ning just see asjaolu võimaldab neil selgroogu ohutumalt ja kergemalt painutada.
Emastel shimpansidel uurijad analoogseid muutusi ei avastanud.
Ent kui teadlased uurisid 2-3 miljoni aasta eest elanud inimese kauge eellase Australopithecus africanus'e kahte fossiilset selgroogu, avastasid nad, et ühel neist (seda peetakse emasele isendile kuulunuks) esinevad samasugused kuju ja ehituse eripärad, samas kui teisel (ekspertide hinnangul isaselt isendilt pärineval) selgrool need puuduvad.
Leid näitab, et raskuskeskme kohendamiseks vajalikud muutused olid evolutsiooni käigus tekkinud juba Australopithecus'el.
Ekspertide hinnangul tekkis antud kohandumus arvatavasti juba esimestel kahel jalal kõndivatel inimeellastel umbes 5 miljoni aasta eest, sest ilma selleta poleks last ootavad hominiidid suutnud kiskjate eest põgeneda ning liigne surve seljalihastele oleks neile põhjustanud pidevaid ränki seljavalusid.

Vaata ka:
Fossiilsed hambad muutsid inimkonna miljoneid aastaid vanemaks
Fossiilileid aitab täita lünka inimevolutsiooni ajaloos

Inimese evolutsioon kiireneb

2007-12-11T06:40:00.000+02:00

Värskest teaduslikust uuringust selgub, et meie kiviajal elanud kauged eellased olid geneetiliselt sarnasemad 30.000 aasta eest maamunalt kadunud neandertallaste, mitte tänapäevase inimesega, ning inimliik on muutunud viimase 5000 aasta jooksul hinnanguliselt sada korda kiiremini kui ühelgi muul perioodil ajaloo vältel.
Tavaliselt arvatakse, et tänapäevase inimese tekkega inimevolutsioon kas pidurdus või peatus täielikult.
Ent Wisconsin-Madisoni ülikooli antropoloog John Hawks ja ta kolleegid analüüsisid ajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences tutvustatud uuringu käigus erinevates maailma piirkondades elavate inimeste geenisarnasusi ja -erinevusi katalogiseeriva International HapMap Project'i andmeid ning tegid kindlaks, et tegelikult on antud protsess viimasel ajal hoopis kiirenenud.
Uurijate kinnitusel andis antud geenivariatsioonide kaart hea ülevaate inimese geenides toimunud muutustest viimase 10.000 aasta jooksul.
Hawksi uurimisrühm leidis evolutsioonilises mõõtkavas hiljuti toimunud püsivaid muutusi ligikaudu 1800 geenis ehk teisisõnu öeldes 7% kogu inimese genoomist.
Üheks heaks näiteks värsketest geenimuutustest on organismis laktoosi ehk piimasuhkrut lagundavat ensüümi laktaas tootev geen.
Kui ajalooliselt on piima seedimist võimaldav geen inimese teismeliseikka jõudes end välja lülitanud, siis Põhja-Euroopas elavatel inimestel tekkis mutatsioon, mis võimaldas neil piima tarbida kogu elu vältel - tegemist on hiljutise adaptsiooniga, mis kaasnes paikse loomakasvatuse laiema levikuga.
Hawksi kinnitusel on tänapäevase inimese genoomis selgelt jälgitavad hiljutised muutused, mis on tingitud erinevate nakkushaiguste mõjust.
Kui inimesed hakkasid ligikaudu 10.000 aasta eest elama suuremates kogukondades, tabasid neid järjepanu mitmed erinevate raskete nakkushaiguste poolt põhjustatud epideemiad.
Malaaria-, koolera-, rõuge- ja teiste ränkade tõbede puhangud andsid eelise selliste haiguste vastu geneetiliselt resistentsematele inimestele, kes kandsid kasulikud mutatsioonid edasi.
Alles suhteliselt hiljuti avastasid teadlased geeni CCR5 variandi CCR5-Δ32, mis muudab selle kandja HIV/AIDSi vastu resistentsemaks, pärineb umbes 4000 aasta tagusest ajast ning mida leidub praegu umbes 10% eurooplastest.
Paljudel aafriklastel esineb omakorda geenimutatsioone, mis muudavad nad resistentsemaks malaaria vastu.
Inimeste hulga kiire tõus tekitas uurijate sõnul olukorra, kus antud tüüpi muutused tekkisid ja levisid aina kiiremini, sest suuremates populatsioonides esineb enam geneetilisi varitsioone.
Kui 10.000 aasta eest elas meie planeedil vaid paar miljonit inimest, siis esimese aastatuhande alguseks oli see arv juba 200 miljonit, 18. sajandi alguseks 600 miljonit ja tänapäeval elab Maal juba 6,4 miljardit inimest.

Vaata ka:
Muistsed eurooplased piima ei joonud
Fossiilileid aitab täita lünka inimevolutsiooni ajaloos

Teadlased leidsid äädikakärbestel geilüliti

2007-12-10T09:11:00.000+02:00

Ajakirjas Nature Neuroscience tutvustatavast teadustööst selgub, et ravimite ja geneetilise manipulatsiooni abiga on võimalik äädikakärbestel homoseksuaalset käitumist sisse ja välja lülitada vaid loetud tundidega.
Illinoisi ülikooli uurija David Featherstone ja ta kolleegid avastasid äädikakärbestel geeni, mida nad hakkasid kutsuma soopimeduse geeniks (genderblind - GB).
GB ülesandeks on glutamaadi transportimine gliiarakkudesse ehk rakkudesse, mis tegelevad närvirakkude varustamisega ning osalevad ka nende signaaliedastuse protsessides.
Kui gliiarakkude normaalne glutamaaditase muutub, häirub seeläbi inimeste ja loomade käitumises võtmerolli mängivate neuronite sünapsite moodustumine.
Kõigil GB mutatsiooniga isastel äädikakärbestel ilmnes uurijate kinnitusel homoseksuaalne käitumine.
Featherstone märkis, et mõju oli üsna dramaatiline - kõik sellised isased äädikakärbsed käitusid sookaaslaste suhtes nii, nagu need oleksid emased ja üritasid nendega isegi paarituda.
Teadaolevalt mõjutavad seksuaalset orientatsiooni veel paljud geenid, ent enamik neist määrab kindlaks vaid selle, kas meie aju areneb geneetiliselt mehe või naise ajuks.
Uurijad tunnistavad, et esialgu pole veel pisiasjadeni selge, miks teeb mehe aju asju omasoodu ning naise aju töötab naistele omasel moel.
Kontrollimaks, kas äädikakärbeste seksuaalne orientatsioon oleneb tõepoolest gliiarakkudesse jõudva glutamaadi kogusest ning sest tulenevast sünapsite tugevusest, muutsid teadlased kärbestel GBst sõltumatute geneetiliste vahenditega ning erinevate ravimite abil sünapsitugevust.
Mõlemal viisil suutsid nad äädikakärbestel homoseksuaalset käitumist sisse ja välja lülitada vaid loetud tundidega.
Featherstone tunnistas, et avastus oli talle suureks üllatuseks, sest seni on üldiselt arvatud, et seksuaalne orientatsioon on ajus juba sündides muutmatult kindlaks määratud.
Uurija tunnistas, et antud leid muudab fundamentaalselt seda, mida antud käitumise bioloogilistest põhjustest arvatakse.
Uurimisrühma hinnangul on äädikakärbeste ajus kaks erinevat tüüpi "aistinguahelat" - üks vallandab heteroseksuaalse ja teine homoseksuaalse käitumise.
Edasised eksperimendid näitasid, et "geilüliti" näib mõjutavat seda, millistena äädikakärbsed tajuvad feromoone ehk looduslikke ühendeid, mis mõjutavad olulisel määral loomade seksuaalset käitumist.
Teadlased pole aga samal ajal sugugi ühte meelt ses küsimuses, kas ja mil määral mõjutavad feromoonid inimeste seksuaalset käitumist.
Ent näiteks 2005. aastal ajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences tutvustatud Karolinska instituudi uurijate teadustöös tehti kindlaks, et seksuaalse käitumise eest vastutav ajupiirkond lülitus küll sisse meessuguhormooni testosterooni nuusutanud homoseksuaalsetel meestel ja heteroseksuaalsetel naistel, ent mitte heteroseksuaalsetel meestel.

Vaata ka:
Skisofreeniageenid on evolutsiooni poolt eelistatud
Geenid võivad määrata keelelise võimekuse

Suuremeelsus võib olla geenide poolt määratud

2007-12-09T06:31:00.000+02:00

Ajakirja Genes, Brain and Behavior veebilehel tutvustatavast teaduslikust uuringust selgub, et mõnedel inimestel on suuremeelne käitumine nende geneetilise ülesehituse poolt ette määratud.
Heebrea ülikooli uurijate korraldatud eksperimentidest osa võtnud 203 inimesel oli võimalik teatud väike kogus raha kas enesele jätta, seda teistega jagada või kogu summa ära anda.
Kõigilt uuringus osalenutelt võeti DNA-proov ning hilisem analüüs näitas, et geeni AVPR1a teatud variandiga inimesed jagasid teistega võrreldes raha peaaegu 50% suurema tõenäosusega.
Uurimistööd juhtinud dr Ariel Knafo kinnitusel on temale teadaolevalt tegemist esimese korraga, kus tuvastatakse seos DNA-varieeruvuse ning inimliku altruismi vahel.
AVPR1a mõjutab organismis sotsiaalse siduvusega seotud arginiin vasopressiini nimelise hormooni mõju ajurakkudele.
Kõige altruistlikumalt tegutsesid katsete käigus inimesed, kel esineb geeni AVPR1a kõige aktiivsem variant.
Uurijad toovad esile, et sama AVPR1a variant esineb ka paljudel teistel imetajatel, kelle puhul see mängib olulist rolli sotsiaalses käitumises.
See näitab aga, et altruismil on sügavale liikide evolutsiooni ajalukku ulatuvad geneetilised juured.
Ekspertide kinnitusel on samal ajal nii altruistlikku käitumist kui ka sotsiaalset suhtlemist soodustavate geenide edasikandumine evolutsioonilisest vaatenurgast mõistetav.
Buckinghamshire New University's psühholoogialoenguid pidava dr George Fieldmani sõnul põhineb altruistlik strateegia looduses ideele, et heateod saavad õiglaselt tasutud.
Samal ajal on aga selge, et võõrastele tehtud heateod saavad sama mõõduga tasutud palju väiksema tõenäosusega kui kellegi lähedase abistamine, mistõttu on altruistliku isendi puhul väga olulised suurenenud sotsiaalsus ning sest tulenev valmisolek soetada uusi ja hoida seniseid sõpru-tuttavaid.
Kuigi altruistliku käitumise tekkemehhanism on bioloogidele pikalt peamurdmist valmistanud, arenes see nüüdseks valdavaks muutunud arusaama kohaselt (mille kinnituseks on leitud viimasel ajal ka kaudseid geneetilisi tõendeid) lõplikult välja aegadel, mil varajased inimesed kogunesid enesel jahipidamisega elu sees hoidvateks gruppideks, mis võistlesid ressursside eest teiste samasuguste gruppidega.
Sellistes oludes parandas altruism teiste grupi liikmete vastu võimalusi, et ellu jäävad kõik gruppi kuuluvad isendid.
Kui valmisolekut teist omakasupüüdmatult aidata peetakse sageli omaseks vaid inimesele, siis näiteks 2006. aastal ajakirjas Science tutvustatud Max Plancki evolutsioonilise antropoloogia instituudi uurijate teadustööst ilmnes, et ka shimpansid (Pan troglodytes) võivad käituda altruistlikult.
Katsete käigud kukutas kolme loomaaias üles kasvanud shimpansi talitaja enese käeulatusest väljapoole maha erinevaid esemeid ning primaadid korjasid need üles ja ulatasid talitajale oluliselt sagedamini juhtudel, kui too eseme poole küünitas, võrrelduna olukorraga, kus ta mahakukkunud esemele mingisugust tähelepanu ei pööranud.
Shimpansid aitasid talitajat vaatamata sellele, et ei saanud sellest mingisugust otsest kasu ja nende abi ei tasustatud toidupaladega.

Vaata ka:
Hormoonid mõjutavad mehe õiglustunnet
Nooremad inimesed kardavad enam kaotada

Saturni lähistelt leiti "lendavad taldrikud"

2007-12-07T12:47:00.000+02:00

Kosmoselaev Cassini pildistas Saturni ümber tiirlevaid ja välimuselt "lendavaid taldrikuid" meenutavaid planeedi looduslikke kaaslasi Pan ja Atlas ning Prantsusmaa uurijatel on tõsiseltvõetav teooria selle kohta, mil moel nii veidra kujuga kuud tekkida said.
Kosmoselaev Voyager 2 avastas 33-kilomeetrise läbimõõduga Pani ja 39-kilomeetrise diameetriga Atlase (ülemisel pildil) 1980ndate aastate alguses.
Mõlemal Saturni looduslikul kaaslasel on ebasümmeetriline lamestunud kuju, mistõttu need meenutavad suuresti "lendavaid taldrikuid".
Boulderis asuva Kosmoseuuringute Instituudi uurija Carolyn Porco märkis, et on hea kvaliteediga pilte antud kuudest oodanud juba ammu.
Ta lootis enese sõnul, et looduslike kaaslaste väliskujust võib leida vihjeid nende tekkeviisi kohta, ent poleks samas kunagi arvanud, et need näevad välja nii veidrad.
Cassini tehtud fotod näitavad, et kuude külgedel olevad ümarad "sangad" paiknevad samal tasapinnal kui Saturni kuulsad rõngad ning kuude kuju ning tihedust analüüsinud Pariisi ülikooli uurija Sébastien Charnoz' ja ta kolleegide arvutisimulatsioonidest selgub, et tõenäoliselt moodustusid need kuukeste poolt rõngastest "pihta pandud" materjalist.
Saturni rõngaste päritolu ei ole täpselt teada, ent ühe teooria kohaselt purunes Päikesesüsteemi noorusaegadel planeedi lähistel üks või mitu suuremat jäist taevakeha, mis tekitasid lamedateks rõngasteks muutunud ainehulga.
Kui see vastab tõele, kujutavad Pani ja Atlase ümarad tuumad enesest arvatavasti ses kosmilises katastroofis moodustunud fragmente.
Ajakirjas Science tutvustatavast teadustööst ilmneb, et pärast seda, kui rõngad olid võtnud tasapinnalise kuju, hakkas neist pärinev aine aegamisi kahe pisikese loodusliku kaaslase pinnale ladestuma, mistõttu need saidki enesele omalaadsed ekvatoriaalsed rõngad.
Kõnealune protsess peatus siiski usutavalt juba ammu, sest Pani ja Atlase praegune liikumistrajektoor ei soosi rõngastest pärineva aine kuhjumist nende pinnale.
Esialgu pole teada, kas samasugune kuumoodustumine on aset leidnud ka mujal Päikesesüsteemis.
Näiteks Neptuuni ümber asuvas rõngasüsteemis tiirleb mitu suhteliselt pirakat looduslikku kaaslast, ent neist ei ole paraku kunagi hea kvaliteediga lähifotosid tehtud, mistõttu pole nende täpne väliskuju ja seetõttu ka tõenäoline tekkelugu sugugi sama selge.

Vaata ka:
Avastati Saturni 60. kuu
VIDEO: Kuidas võisid tekkida Pan ja Atlas

Päikesevalgus võib päästa laste nägemise

2007-12-05T09:45:00.000+02:00

Austraalia uurijate kinnitusel võib päikesevalgus olla võtmefaktoriks, mis vähendab lastel oluliselt lühinägelikkuse ehk müoopia tekke tõenäosust.
Sel nädalal Canberras toimuval Austraalia silmaarstide aastakonverentsil tutvustatud uuring näib ümber lükkavat laialt levinud arvamuse, et müoopia peamisteks põhjustajateks on õppimine ning lähitöö, ning näitab, et selle häire tekkes mängivad olulist rolli ka keskkonnafaktorid.
Austraalia silmahaiguste ekspert dr Ian Morgan märkis, et lühinägelike inimeste osakaal Ida-Aasias on viimase 30 aasta jooksul hüppeliselt tõusnud - kui veel 60ndatel ja 70ndatel oli seal 17-aastastest meesterahvastest lühinägelikke vaid 20%-30%, siis nüüd on näiteks Singapuris antud vanuserühmas müoopia diagnoositud juba ligikaudu 90% meestest.
Samal perioodil on aga Austraalias lühinägelike hulk kasvanud 15%-lt 20%-25%-ni.
Morgani sõnul on avaldatud arvamust, et Ida-Aasia "müoopiaepideemia" põhjuseks on antud piirkonna inimeste geneetiline eripära, mis muudab nad intensiivse õppetegevuse ja urbaniseerumisega seotud riskifaktorite suhtes eriti vastuvõtlikuks.
Seda versiooni ei saa aga uurija arvates tõsiselt võtta, sest Lõuna-Aasiast pärit etnilisse gruppi kuuluvatel ja Singapuris elavatel inimestel on täpselt samasugused müoopianäitajad.
Morgan ja ta kolleeg dr Kathy Rose peavad antud küsimuses kriitiliseks faktoriks hoopis seda, kui palju veedavad lapsed aega mängides õues.
Samavanuste Hiina päritolu laste puhul, kes elavad Singapuris või Sydneys ning kelle vanemate müoopiadiagnoos on sarnane, torkab silma, et Austraalias elavatel lastel esineb lühinägelikkust ca 10 korda vähem.
Samal ajal loevad aga Sydney lapsed oma Singapuri eakaaslastest keskmiselt kaks korda enam.
Kahe grupi vahel on selgeks erinevuseks tõik, et Austraalia lapsed veedavad õues aega peaaegu neli korda enam kui nende Ida-Aasia eakaaslased.
Morgani hinnangul vähendab enam õues mängivate laste müoopiariski päikesevalguse toimel organismis tekkiv dopamiin, mis mängib teadaolevalt olulist rolli muuhulgas ka silma normaalses arengus.
Kuigi antud seos tuleb nüüd teaduslike katsete käigus tõestada, on see Morgani sõnul juba praegu nii ilmne, et tervishoiutöötajad ja lapsevanemad peaksid sest tegema olulisi järeldusi juba praegu.

Vaata ka:
D-vitamiin võib aeglustada vananemist

Noored shimpansid võitsid mälumängus inimesi

2007-12-04T02:19:00.000+02:00

Kolm viieaastast shimpansi võitsid ajakirjas Current Biology tutvustatud numbrimälu võimekust testivate arvutikatsete käigus ilma igasuguste probleemideta üheksat üliõpilast.
Üllataval kombel ei suutnud inimesed oma oluliselt vähem taibukamateks peetavate lähisugulastega võrreldes ligilähedaseltki samal tasemel esineda.
Näiteks "laboritööst" vabal ajal enesele iseseisvalt krõpsumasinast maiuspalasid ostev noor shimpans Ayumu sai mängus õige vastuse 76% kordadest, ent inimestel oli tabavusprotsent keskmiselt vaid 36.
Tegemist on järjekordse teadustööga, mis näitab veenvalt, et vähemalt teatud tingimustes on shimpansi mälu inimese omast parem.
Katsete korraldajad, Tetsuro Matsuzawa ja Sana Inoue Kyoto ülikooli primaadiuuringute instituudist kinnitasid, et noored shimpansid said katsete käigus tudengitest oluliselt paremaid tulemusi.
Teadlaste korraldatud mälumängu raames ilmusid puutetundlikule arvutiekraanile numbrid ühest üheksani ning asendusid seejärel tühjade ruutudega.
Katsetes osalenud noortel shimpansidel, nende emadel ja üliõpilastel tuli puudutada ruute varem nende asemel olnud numbrite suuruse järjekorras - kui näiteks ruutudega asendusid numbrid 2, 3, 5, 8 ja 9, siis tuli nende asemele tekkinud ruudukesi puudutada just nimelt selles järjekorras (vaata videot).
Eksperimendis osalenud inimestele muutus ülesanne raskeks, kui numbreid näidata tavalisest kiiremini.
Matsuzawa selgitas, et kui näiteks Ayumu sooritus ei olenenud sellest, kas numbreid näidati 650, 430 või 210 millisekundi jooksul, siis inimeste puhul oli vahe väga suur.
Pole täpselt teada, kui pikalt suudavad noored shimpansid numbrikombinatsiooni meeles pidada, ent kui Ayumut mälumängu käigus segati, suutis ta alustatud kombinatsiooni ligikaudu 10 sekundit hiljem korrektselt lõpuni viia (vaata videot).
Teadlaste sõnul ei tulenenud shimpanside paremad tulemused asjaolust, et neile on antud ülesannet õpetatud seitsme aasta vältel, sest katsetes osalenud üliõpilased harjutasid numbrimängu kuue kuu jooksul ja nende numbrimälu ei tõusnud sellele vaatamata shimpansidega võrreldavale tasemele.
Vanemad shimpansid ning tudengid said mälumängus uurija sõnul kehvemaid tulemusi seetõttu, et noortel shimpansidel on väga hea fotograafiline lühimälu, mis võimaldab visuaalsel teel hangitavast informatsioonist luua hetkega täpset ja detailset koondpilti.
Sama võime on Matsuzawa kinnitusel väga harvadel juhtudel ka üksikutel inimlastel, kes selle vanemaks saades aga reeglina kaotavad.
Primatoloog lisas, et kuigi vabalt looduses elavad noored shimpansid ei mängu loomulikult arvutimänge, kasutavad nad oma fotograafilise mälu võimet hindamaks vaid ühe pilguheidu abil puudel olevate puuviljade hulka, enese hierarhilist positsiooni oma lähikonnas viibivate isendite seas ning potentsiaalsete vaenlaste asukohta ja kogust.
Teadlase hinnangul vajab inimese aju ennekõike keeleinfo töötlemiseks enam vaba ressurssi ja seetõttu on sümboliseerimise võimaldamiseks fotograafiline mälu kadunud.
Tõenäoliselt tegid inimesed taolise "ohverduse" ligikaudu 5-6 miljoni aasta eest, mil ühisest esivanemast arenenud meie kauged eellased ning shimpansid valisid erineva evolutsioonilise arenguraja.
Nii või teisiti näitab leid, et me kipume shimpanside vaimset võimekust alahindama.
Matsuzawa kinnitas, et sarnaselt tehistingimustes kasvanud shimpansidega saavad mälumängus inimese võitmisega hakkama ka nende vabas looduses elavad liigikaaslased ja tuletas meelde, et ka meie oleme tegelikult 98,77% ulatuses shimpansid, kes on meie lähimad evolutsioonilised naabrid.

Vaata ka:
Shimpansid kasutavad imetajate tapmiseks odasid
Shimpansid on kasutanud tööriistu tuhandeid aastaid

Dinosauruse muumia paljastab mitmeid saladusi

2007-12-03T09:19:00.000+02:00

Suurbritannia uurijad teatasid erakordselt hästi säilinud mumifitseerunud dinosauruse leidmisest, mis aitab nende kinnitusel senisest paremini mõista, kuidas hiidsisalikud välja nägid ja liikusid.
67 miljoni aasta eest elanud ja uurijatelt hüüdnime Dakota saanud hadrosaurusest on säilinud nahk ning suur osa lihastest ja luustikust.
Väljakaevamistöid juhtinud Manchesteri ülikooli uurija Phillip Manning kinnitas, et tegemist on erakordse leiuga.
Ta selgitas, et enamik meie teadmistest hiidsisalike kohta põhineb üksiktest luudest, mis on vaid harva omavahel seotud samal moel kui dinosauruste eluajal.
Antud juhul on aga tema sõnul tegemist "kolmemõõtmelise nahast ümbrikuga", mis on ennekõike saba ja jäsemete piirkonnas säilitanud kunagise vormi ja kuju terviku.
Mumifitseerunud hadrosauruse leidis 1999. aastal toona veel teismeliseas olnud harrastuspaleontoloog Tyler Lyson.
Ekspertide sõnul on tegemist üliharuldase leiuga, sest seda tüüpi mumifitseerumiseks on vajalik lugematute asjaolude kokkulangemine - muuhulgas pidi hiidsisaliku surnukeha pääsema kiskjate ja raipesööjate eest, pehmed koed pidid minerialiseeruma enne seda, kui bakterid oleks need hävitada jõudnud ning dinosauruse säilmed pidid kahjustamatult vastu pidama kümneid miljoneid aastaid.
Hadrosaurusi nimetatakse sageli ka 145-65 miljoni aasta eest kestnud Kriidiajastu "lehmadeks" ning neid rohusööjaid iseloomustas sarviline hammastate nokk, sajad lõualuul paiknevad hambad ning pikk saba, mida nad kasutasid tõenäoliselt tasakaalu hoidmiseks.
Kõnealuste säilmete esialgsed uuringud on näidanud, et kuigi hadrosaurused olid 12 meetrit pikad ja kaalusid umbes 35 tonni, suutsid nad ometi üllatavalt kiiresti liikuda.
Briti uurijad tegid kompuutertomograafi abil kindlaks, kui suur oli väljakaevatud isendi tagakeha lihasmass ning selle põhjal tehtud hinnang looma esiosa lihaste massi kohta on 25% võrra kõrgem kui senised arvamused.
Enam lihaseid tähendab Manningi sõnul aga tugevamaid jalgu ja suuremat jooksukiirust.
Põhjalikum arvutianalüüs näitas, et hadrosaurused võisid arendada kiirust kuni 45 kilomeetrit tunnis.
See tundub ka loogiline, sest neile jahti pidanud Tyrannosaurus rex suutis viimaste hinnangute kohaselt joosta kiirusega kuni 28-32 kilomeetrit tunnis ja tema sihikul olevatel loomadel pidi evolutsiooni käigus olema välja arenenud võime kiskja eest minema liduda.
Kuigi dinomuumia nahk on miljonite aastate vältel oma värvuse kaotanud, on selle väliskuju ometi säilinud, mis aitab teadlastel senisest palju paremini kindlaks teha, kuidas hiidsisalikud omal ajal välja nägid.
Uurijad loodavad ka, et mumifitseerunud väliskesta all võib peidus olla fossiliseerumisest pääsenud pehmet kudet, millest peaks olema võimalik eraldada valke.
Manning möönis, et dinosauruse DNAd ei looda nad siiski leida, sest 67 miljoni aasta vanustest säilmetest on seda peaaegu lootusetu otsida.
Avastusest räägitakse pikemalt telekanalis National Geographic 9. detsembril kavas olevas dokumentaalfilmis "Dino Autopsy" ning senised uuringud on andnud alust ka kahe raamatu kirjutamiseks - sel nädalal tuleb müüki lasteraamat
"DinoMummy: The Life, Death, and Discovery of Dakota, a Dinosaur From Hell Creek" ja jaanuaris valmib täiskasvanutele mõeldud raamat "Grave Secrets of Dinosaurs: Soft Tissues and Hard Science".

Vaata ka:
Tyrannosaurus rex jooksis inimesest kiiremini

Teadlased avastasid naha noorendamise viisi

2007-11-30T13:41:00.000+02:00

Ajakirjas Genes and Development kirjeldatud teadustöö raames õnnestus Stanfordi meditsiinikooli teadlastel hiirtel ühtainust geeni vaigistades peatada ja tagasi pöörata naha normaalne vananemisprotsess.
Katsete käigus avastasid uurijad, et blokeerides kahe nädala vältel teadaolevalt vananemise mitmetes aspektides olulist rolli mängivat valku NF-kappa-B (NF-kB) tootva geeni, suudavad nad muuta kaheaastaste laborihiirte naha väljanägemiselt oluliselt nooremaks
Hilisemad uuringud näitasid, et selliste näriliste naharakud on eakaaslastega võrreldes märksa elujõulisemad ja nahas on aktiveeritud samad geenid kui vastsündinud hiirtel.
Esialgu pole teada, kas lühiajaline valgu NF-kappa-B mõju blokeerimine annab ka püsiva efekti.
NF-kappa-B toimib imetajate organismis regulaatorina, mõjutades suurt hulka geene oma tegevust kas aktiveerima või siis kokku tõmbama.
Teadlaste hinnangul võib avastus viia senisest palju tõhusamate eakate patsientide vigastuste ravis kasutatavate meetodite loomiseni.
Uurimistööd juhtinud dr Howard Changi sõnul näitab leid taaskord, et vananemise põhjuseks on teatud geneetilised muutused, mitte aga üleüldine "kulumine", ning neid geneetilisi muudatusi on võimalik tagasi pöörata ka kõrgemas vanuses.
Uurijad toonitavad, et kindlasti pole tegemist ohutu ja universaalse igavest noorust tagava vahendiga, sest NF-kB mängib teadaolevalt olulist rolli ka vähirakkude arengus ja immuunsüsteemi töö reguleerimises.
Changi sõnul saaks sama meetodit inimese puhul kasutada vaid väga lühiajaliselt ja piiratult, sest vastasel juhul lõppeks see kindlasti patsiendi surmaga.
Seetõttu avaldas ta lootust, et talle ei hakka nüüd helistama inimesed, kes soovivad avastatud meetodi abil oma näonahka noorendada.
Ta lisas, et katsetes kasutatud hiired olid spetsiaalselt loodud sellistena, et nende organismis sai huvi pakkuvat geeni välja lülitada ainult teatud ajaks ja piirkonnas.
Järgmise sammuna soovib uurimisrühm kindlaks teha, kas NF-kappa-B geeni mõju blokeerimisel on noorendav mõju ka teistele kudedele, nagu näiteks südamele ja kopsudele.
Avastusel põhineva ravimeetodi kasutuselevõtt inimestel võib aset leida suhteliselt kiiresti, sest mõju tõttu immuunsüsteemile on uurijad juba mõnda aega otsinud võimalusi sama geeni väljalülitamiseks erinevate ravimite abiga.

Vaata ka:
Suitsetamine muudab nahka vanemaks kogu kehal

Öises vahetuses töötamine tõstab vähiriski

2007-11-30T08:52:00.000+02:00

Eeldatavasti teatab Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) allharuna tegutsev Rahvusvaheline Vähiuuringute Agentuur (IARC) veel 2007. aasta lõpus ametlikult, et öövahetuses töötamine on samasuguseks võimalikuks vähkkasvajasse haigestumise riski tõstvaks faktoriks kui näiteks ultraviolettkiirgus või diiselmootorite väljalaskegaasid.
Oma antud otsuse põhjenduseks olevat analüüsi ajakirja Lancet Oncology detsembrinumbris tutvustavate IARC ekspertide hinnangul on tuvastatud seose põhjuseks asjaolu, et öösiti töötamine ajab segadusse inimese loomuliku ööpäevarütmi ehk bioloogilise kella.
Loomuliku ööpäevarütmi häirumine tõstab aga kasvajariski seetõttu, et inimorganism toodab muuhulgas ka vähikasvu pärssiva toimega hormooni melatoniini peamiselt öösiti.
Kuna valges keskkonnas lülitub melatoniini tootmine praktiliselt välja, tekib seda tähtsat hormooni öises vahetuses tegevatel inimestel organismis tavapärasest oluliselt vähem.
Melatoniini saab tarvitada ka toidulisandina, ent reeglina ei soovita asjatundjad seda teha, sest nii võidakse püsivalt kahjustada organismi loomulikku melatoniinitootmise võimet.
Teiseks tuvastatud seose valguses oluliseks asjaoluks on tõsisasi, et öösiti töötavad inimesed magavad keskmisest vähem - unepuuduse tingimustes alaneb inimese immuunsüsteemi töövõime ja see ei suuda tavalise tõhususega vähirakkudele reageerida.
Organismi loomuliku ööpäevarütmi häirumine mõjutab negatiivselt ka paljusid teisi kehas toimuvaid protsesse ja üldist füüsilist tervist.
Kui öösiti töötamise ja kõrgema vähiriski seos saab täiendavates uuringutes kinnituse, tähendab see, et keskmisest suuremas vähiohus elab maailmas tohutu hulk inimesi, sest ainuüksi arenenud lääneriikides käib öövahetuses tööl peaaegu 20% tööealisest elanikkonnast.
Üheks esimestest, kes öövahetuse ja kasvajariski tõusu seosest rääkima hakkas, oli Connecticuti ülikooli meditsiinikeskuse vähiuurija Richard Stevens, kes avaldas 1987. aastal uurimistöö, milles ta seostas öise töötamise ja suurenenud rinnavähki haigestumise tõenäosuse.
Kuigi kahe aastakümne eest pidas enamik eksperte Stevensi ideid naeruväärseteks, on mitmed viimasel ajal tehtud teaduslikud tööd üheselt näidanud, et pikemat aega öises vahetuses töötavatel naistel on tõepoolest keskmisest märkimisväärselt kõrgem rinnavähki haigestumise risk.
Samuti on leitud, et tehislikult segipaisatud ööpäevatsükli tingimustes elavatel laboriloomadel esineb enam kasvajaid ning mõningaid vihjeid on leitud sellestki, et öises vahetuses töötamine võib kergitada ka eesnäärmevähki haigestumise tõenäosust.
IARC vähiekspert Vincent Cogliano kinnitas, et öövahetuses töötamise kasvajariski kergitav mõju tuleb uuringutes selgelt esile.
Vähiuurijad soovitavad öösiti töötavatel inimestel end korralikult välja puhata ning magada kindlasti täiesti pimedas ruumis, sest see aitab melatoniinidefitsiiti mõnevõrra vähendada.
Ööpäevarütmi segipaiskumine ja unepuudus tõstavad paljude uuringute andmeil muuhulgas nii südame-veresoonkonnahaiguste kui diabeedi riski, kergitavad tõenäosust muutuda ülekaaluliseks ja halvendavad ka vaimset tervist.
2006. aastal ajakirjas Pediatric Research tutvustatud Vanderbilti ülikooli teadlaste uurimistööst selgus aga, et katkematu allumine haiglahoonete kunstlikule valgustusele võib kahjustada seal ravil viibivate enneaegselt ilmale tulnud laste bioloogilist kella.
Nimelt selgus hiirtel läbi viidud katsetes, et beebieas näriliste pidev viibimine tugeva valgusega keskkonnas pidurdas nende ajus loodusliku ööpäevarütmi juhtivate piirkondade normaalset arengut.
Antud riski vähendamiseks tuleks meedikutel teadlaste arvates vähendada enneaegsete laste vahetus läheduses tehisvalguse eredust ja ehk koguni lülitada valgust sisse ja välja harilikus ööpäevarütmis.

Vaata ka:
Statiinid võivad tõsta vähiriski
Uuring: regulaarne alkoholitarvitamine suurendab vähiriski

Selgusid mõningad NASA marsilennu detailid

2007-11-29T08:54:00.000+02:00

Ameerika Ühendriikide kosmoseagentuuri (NASA) Kuule naasmise projekti teemalisel seminaril Houstonis tutvustati agentuuri eksperdi Bret Drake'i poolt koostatud raportit, mis paljastab mõningaid detaile NASA poolt aastasse 2031 kavandatud 900-päevasest mehitatud marsilennust.
2004. aasta jaanuaris avalikustas Ameerika Ühendriikide president George W. Bush plaani naasta aastaks 2020 Kuule ning korraldada lähimate aastakümnete jooksul ka mehitatud lend Marsile ning sellest ajast alates on NASA mõlema eesmärgi täitmise nimel tublisti tööd teinud.
Praeguste plaanide kohaselt pannakse 400.000-kilogrammise massiga marsilaev kokku orbiidil ning selleks kasutatakse kolme või nelja väljatöötamisel oleva raskekanderaketi Ares V poolt üles lennutatud komponente.
Kosmoselaev on varustatud suletud elutagamise ringsüsteemiga, kus kogu õhk ja vesi lähevad taaskasutusse.
Teiste detailide kõrval toodi esile, et laeva pardal hakkab asuma ka kasvuhoone, kus sirguvad taimed aitavad mitmekesistada astronautide toidulauda ja parandava ka nende "psühholoogilist tervist".
Marsilaev peaks startima 2031. aasta veebruaris, selle reis meie naaberplaneedini on planeeritud kestma 6-7 kuud ning meeskond jääb Marsi pinnale kuni 16 kuuks.
Maandur ning marsiuurijate ajutine elupaik saadetakse Punase Planeedi poole teele eraldi - vastavalt 2028. aasta detsembris ja 2029. aasta jaanuaris.
NASA plaanide kohaselt kasutatakse astronautide marsibaasi energeetilisteks vajadusteks tuumaenergiat ning meeskonna liikmetel tuleb kõik juur- ja puuviljad kohapeal kasvatada.
Ettekandes märgiti, et võimalused missiooni poole pealt katkestada või astronautidele õigeaegselt lisavarustust saata on praktiliselt olematud, mistõttu peavad meeskonnaliikmed ise hakkama saama kõigi probleemidega, kaasa arvatud tehnika hooldus ja ehk koguni varuosade valmistamine.
Hinnangud marsiprojekti maksumusest on äärmiselt erinevad ning varieeruvad 20 miljardist USDst kuni 450 miljardi USDni.
Esialgu ei ole NASA-l veel toimivat lahendust marsiuurijate kaitsmiseks tervisele ohtliku kosmilise kiirguse eest pika lennu vältel ning välja tuleb ka töötada sobilik meditsiinidiagnostika ja raviaparatuur, mis võimaldaks "välitingimustes" hakkama saada praktiliselt kõigi terviseprobleemidega.
Marsilennuks loodavat tehnoloogiat hakatakse laialdaselt katsetama ettevalmistatavate kuumissioonide käigus.
Marsikülastus ei jää sugugi ühekordseks sündmuseks - NASA kavatseb teise astronautide meeskonna teele lähetada juba 2033. aasta esimese kvartalis.
Neile määratud maandur ja elupaik saadetakse kahe erineva Ares V-ga Marsi suunas teele samaaegselt esimese mehitatud lennuga.

Vaata ka:
Tutvustati uudset kosmoseülikonda

Ema söögilaud võib määrata lapse soo

2007-11-28T09:43:00.000+02:00

Ajakirjas Proceedings of the Royal Society B tutvustatavast hiirtel läbi viidud teadustööst selgub, et ema toitumisharjumused võivad kindlaks määrata selle, kas tal sünnib poiss või tüdruk.
Üldiselt on seni arvatud, et lapse soo määramisel on peamiseks faktoriks isa sperma, ent viimasel ajal on tehtud mitmeid avastusi, mis näitavad, et ses küsimuses on "sõnaõigus" ka naisel - nii näiteks avastati hiljuti, et üksikemadel sünnivad suurema tõenäosusega tütred.
Lõuna-Aafrika Vabariigi Pretoria ülikooli uurija Elissa Cameron ja ta kolleegid analüüsisid nüüd, kuidas ja kas võiksid lapse sugu mõjutada ta ema toitumisharjumused.
Teadlased muutsid selleks suguküpsete emaste hiirte veresuhkru taset, jootes neile sisse deksametasooni nimelist steroidi, mis pärsib organismis glükoosi sattumist vereringesse.
Deksametasooni sisaldavat vett anti emastele hiirtele esimese kolme päeva jooksul, mil nad isaste hiirtega kokku lasti, edaspidi said nad juba puhast joogivett.
Steroidi tarvitanud hiirte ja nende kogu eksperimendi toimumise aja vältel lisanditeta vett tarvitanud liigikaaslaste veresuhkru taset mõõdete katsete käigus mitmel korral.
Deksametasooni gruppi kuulunud hiirte keskmine veresuhkru tase langes 6,47 mmol/l pealt tasemele 5,24 mmol/l.
Kui normaalset joogivett saanud hiirte järeltulijatest olid isased 53%, siis tehislikult tekitatud madala veresuhkru tasemega närilistel sündis hiirepoegi vaid 41%.
Mil moel täpselt veresuhkru tase lapse sugu mõjutab, ei ole teada, ent selge on see, et kui madala veresuhkru tasemega hiirtel sünnib keskmisest enam emaseid järeltulijaid, siis nende kõrge veresuhkru tasemega liigikaaslased toovad keskmisest sagedamini ilmale just isaseid isendeid.
Bioloogide hinnangul sünnib emaseid järeltulijaid enam rasketel aegadel, mil ema organism on haiguse või toidunappuse tõttu kurnatud - kui nõrk emane toob ilmale poja, ei saa see suure tõenäosusega elu jooksul kordagi paarituda, ent kui sünnib tütar, olgu ta siis nii kehva tervisega kui parasjagu on, sünnitab ta siiski tõenäoliselt vähemalt korra uusi soojätkajaid.
Varasemates teaduslikes uuringutes on tähele pandud sedagi, et toidunappuse tingimustes toovad poegi suurema tõenäosusega ilmale suurema lihasmassiga emased hiired.

Vaata ka:
Sünnieelsed õunad hoiavad astma eemal

Antidepressant pikendas ümarussidel eluiga

2007-11-22T15:00:00.000+02:00

Nii primitiivsete kui ka keerukamate elusorganismide elukestvuse pikendamisel on universaalseks meetodiks kaloritarbimise piiramine, ent teadusajakirja Nature värskes numbris tutvustatavast teadustööst ilmneb, et sama efekt võib olla ka ajule valelikku nälgimisinfot lähetaval antidepressandil mianseriinil.
Fred Hutchinsoni vähiuuringute keskuse molekulaarbioloog Linda Buck ja ta kolleegid avastasid, et nematoodide ehk ümarusside hulka kuuluva liigi Caenorhabditis elegans isendid elasid tavalise kolme nädala asemel enam kui neli nädalat, kui neile söödeti lisaks tavatoidule sisse ka antud antidepressanti.
Kuigi esmapilgul paistab, et ümarussil ja inimesel on väga vähe ühist, kasutatakse Caenorhabditis elegans'i tegelikult vananemisuuringutes väga laialdaselt ning selle nematoodi abil on saadud teada nii mõndagi olulist ja huvitavat selle kohta, millised protsessid leiavad aset vananeva inimese organismis.
Antud uurimistöö raames katsetasid teadlased 88.000 erineva keemilise ühendi mõju ümarusside elupikkusele.
5 aastat väldanud eksperimentide käigus leiti enam kui 100 ühendit, mis ussikeste eluiga tõstsid, ent enamiku osas neist ei olnud teada, millist mõju need elusorganismile tervikuna avaldavad.
Seetõttu uurisid teadlased, kas elupikendava mõjuga eksperimentaalsetel kemikaalidel on ravimikatsed läbinud ravimite seas "kaksikuid" ning kui sellised leiti, katsetati nende mõju ümarussidele.
Nii selguski, et kataloogis tagasihoidlikku nime 272N18 kandval kemikaalil on teisikuks antidepressant mianseriini (Tolvon) ning see pikendas eksperimentide käigus Caenorhabditis elegans'i isenditel elukestvust koguni kolmandiku võrra.
Mianseriin mõjutab kahte näljatundega seotud ajukemikaali - serotoniini ja oktopamiini - selliselt, et ajusse saadetakse sama tüüpi signaal kui elukestvust pikendava kaloritarbimise piiramise korral.
Buck toonitas, et mianseriin ei sundinud ümarusse vähem sööma, mis näitab, et tegelikku kaloritarbimise piiramist ei toimunud.
Uurijate hinnangul avaldab mianseriin organimile elupikkust kergitavat mõju siiski just läbi samade mehhanismide kui kaloritarbimise piiramine - näljapajukil olnud ümarusside elupikkus ei tõusnud, kui nad said lisaks ka antidepressanti ning samamoodi ei elanud kauem mianseriini tarvitanud ussid, kellel puudusid mõned teadaolevalt kaloritarbimise piiramise noorustsäilitava mõjuga seotud geenid.
Nüüd on teadlastel kavas uurida, kas mianseriin pikendab elu ka hiirtel ning vähemalt esialgu kinnitavad kõik eksperdid kui ühest suust, et pole sugugi kindel, et antidepressant avaldab ümarussidega sarnast mõju ka inimesele.

Vaata ka:

Leiti kaloritarbimise piiramise elupikendava mõju võtmegeen

Beebid on sotsiaalselt intelligentsed

2007-11-22T09:34:00.000+02:00

Teadusajakirjas Nature tutvustatavatest USA teadlaste eksperimentidest selgub, et ka vaid 6 kuu vanused lapsed suudavad teha vahet headel ja halbadel tegelastel ning hinnata seeläbi, kes võib sinusse suhtuda hästi ja kes omakorda vaenulikult.
Kiley Hamlin ja ta kolleegid Yale'i ülikoolist korraldasid rea teaduslikke katseid, mille eesmärgiks oli kindlaks teha, kas 6-10 kuu vanused beebid suudavad teiste käitumist hinnata.
Eksperimentide käigus kasutati puust geomeetrilisi kujundeid, millel oli erinev kuju ja värvus (ning millele oli nende inimesesarnaseks muutmiseks silmad pähe joonistatud) ning vanema süles istuvale lapsele näidati videolõiku, milles osalesid identse välisilmega tegelased.
Videolõigus (seda saab vaadata siin) üritas üks tegelastest järsust mäest üles ronida ja üks kujund takistas teda selles (halb tegelane) ning teine kujund aitas ta mäest üles (hea tegelane).
Pärast seda, kui lapsed olid "multikat" mitu korda vaadanud, lubati neil valida mäeronijat aidanud ja teda takistanud mänguasja vahel ning peaaegu kõik beebid valisid kõhklematult kujundi, mis oli videolõigus teist abistanud.
Edasiste katsete käigus välistasid uurijad, et beebid valisid hea tegelase mõnel muul põhjusel, nagu näiteks ülesliikumine või värvus.
Leid paljastab, et lapsed omandavad oskuse teha sotsiaalseid hinnanguid juba esimestel elukuudel ning see võime kujutab enesest alusmüüri, millele kasvatatakse hilisemad moraalsed ja eetilised tõekspidamised.
Hamlin märkis, et esialgu pole veel selge, kas sellised sotsiaalsed võimed on kaasasündinud, ent kindlasti tekivad need juba enne kõneoskust.
Uurija hinnangul ei saa väita, et paari kuu vanustel lastel oleks selgelt välja kujunenud moraalseid tõekspidamisi, ent küll tajuvad ka juba vaid paari kuu vanused beebid, et positiivselt tasub suhtuda neisse, kes teevad häid asju ja negatiivset suhtumist tuleks üles näidata nende suhtes, kes teevad halbu asju.
Taoline varajane sotsiaalne intelligentsus näitab, et sülelapsed suudavad ümbritsevat maailma mõista oluliselt paremini kui me tavaliselt arvame, kinnitavad uurijad.

Vaata ka:
Beebid eristavad hääletut kõnekeelt
Maailma enneaegseim laps sai haiglast koju

Kivistunud sõrg kuulus hiiglaslikule mereskorpionile

2007-11-21T10:27:00.000+02:00

Saksamaalt leitud 46-sentimeetrine fossiilne sõrg võis avastuse teinud teadlaste kinnitusel kunagi kuuluda ligikaudu 2,5 meetri pikkusele mereskorpionile.
Uurijate sõnul on antud artropood enam kui 30 sentimeetri võrra pikem kui senileituist kõige pirakam sama liigi esindaja.
Saksamaal kivimurrust avastatud sõrga uurinud Simon Braddy ja ta kolleegid Bristoli ülikoolist tegid kindlaks, et tegemist on ligikaudu 390 miljoni aasta eest elanud Jaekelopterus rhenaniae jäsemega.
Üldiselt arvatakse, et J. rhenaniae kasutas oma sõrgu haaramaks kinni mööda ujuvatest kaladest ja muudest olenditest, kelle ta ta seejärel pintslisse pistis.
Kansase ülikooli uurija Paul Seldeni sõnul oli tegemist oma aja ühe kõige ohtlikuma kiskjaga.
Taoliste olendite sõrad lagunevad oluliselt aeglasemalt, kui muud kehaosad - Braddy selgitas ajakirjas Biology Letters, et artropoodide keha on üldiselt väga õhuke ning seetõttu leiavad teadlased tavaliselt vaid fossiiliseerunud sõrgu.
Seetõttu tuli uurijatel antud J. rhenaniae isendi mõõtmed kindlaks määrata hinnanguliselt sõra suuruse põhjal.
Tavaliselt hindavad eksperdid mereskorpionide suurust võttes aluseks mõned üksikud kivistunud kujul tervikuna säilinud isendid, ent Braddy hinnangul võib sel viisil olendite kehamõõtmeid pisut ülehinnata.
Tavakalkulatsioonide kohaselt kuulus leitud sõrg J. rhenaniae isendile pikkusega 2,6 meetrit, ent Braddy töörühm eelistab konservatiivsemat hinnangut - pisut alla 2,5 meetri.
Tõenäoliselt veekogudes ja soistel aladel elanud J. rhenaniae kuulub artropoodide hõimkonda, keda iseloomustavad lülidest koosnev keha ning lülilised jalad.
Mõnede paleontoloogide hinnangul kujutab ammu välja surnud J. rhenaniae enesest tänapäevaste maismaal elavate skorpionite kauget eellast, ent teised eksperdid peavad teda evolutsioonilise tupiku tüüpiliseks näiteks.
Braddy märkis, et pikim tänapäeval elav skorpion on 30-sentimeetrine ja see näitab ilmekalt, millise tohutu elukaga J. rhenaniae näol tegemist oli.
J. rhenaniae eluajal oli Maa atmosfääri hapnikusisaldus praegusest märkimisväärselt kõrgem ja suuremakasvulisi putuktoidulisi kiskjaid oli vähe, mistõttu elasid tol ajal meie planeedil tänapäeva mõistes suisa hiiglaslikud putukad ja teised selgrootud.

Vaata ka:
Fossiilsed hambad muutsid inimkonna miljoneid aastaid vanemaks
Türannosauruse fossiilist leitud valk kinnitas dinosauruste sidet lindudega

Globaalsete kliimamuutustega on alati kaasnenud sõjad

2007-11-20T09:16:00.000+02:00

Ajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences tutvustatav analüüs näitab, et viimase enam kui 1000 aasta jooksul on üleilmsete kliimamuutustega alati kaasnenud sõjaliste konfliktide laine.
Uuringu autorite kinnitusel on tegemist esimese teadusliku tööga, mis tuvastab ajaloolise andmestiku põhjal globaalsete kliimamuutuste ja sõjaohu suurenemise vahel valitseva selge seose.
Kuigi uuringus analüüsiti ajaloolisi andmeid, peavad asjatundjad seda siiski väga aktuaalseks, sest mitmed mainekad eksperdid on ennustanud, et käesolev globaalne kliimasoojenemine põhjustab maailmas palju uusi konflikte.
Hiljuti kirjutas ka näiteks ÜRO peasekretär Ban Ki-Moon ajalehes The Washington Post avaldatud artiklis, et Sudaani Darfuri piirkonna konflikti põhjuseks on vähemalt osaliselt kõrbeala laienemine, keskkonnatingimuste halvenemine ning ressursinappus.
Hoiatatakse sellegi eest, et maailmamere tõusev tase tekitab uue põgeniketüübi - kliimapõgenikud - kelle arv võib ulatuda miljonitesse, kui rannikualad üleilmse kliimasoojenemise tingimustes üle ujutatakse.
2007.a. juulis ajakirjas Human Ecology tutvustatud Hong Kongi ülikooli uurijate teadustöös näidati, et viimase tuhatkonna aasta vältel Hiinas aset leidnud mässude ja sõdade hulk on otseses seoses antud regiooni tabanud ilmastikumuutustega, ent varem ei ole läbi viidud mahukamat uurimistööd selle kohta, milline seos on globaalsetel kliimamuutustel ning erinevais maailma paigus puhkevatel relvastatud konfliktidel.
Georgia tehnoloogiainstituudi uurija Peter Brecke sõnul näitab arvutimudel, et ennekõike mõjutavad kliimamuutused põllumajandust, mis omakorda tõstab toiduainete hinda, suurendab näljasurma riski ja tekitab relvastatud konfliktideks paisuvaid sotsiaalseid pingeid.
Brecke ja ta Hong Kongi, Hiina ja Suurbritannia kolleegid kogusid kuni 1400 aasta tagusesse aega ulatuvaid andmeid toiduhindade, rahvaarvu ning konfliktide kohta ja võrdlesid neid pikaajalise andmestikuga õhutemperatuuride kohta.
Brecke kinnitusel on uuritud näitajad omavahel ajalooliselt tugevas seoses.
Muuhulgas panid teadlased tähele, et eelneva 250 aastaga võrreldes valitses maailmas 18. sajandi algusest kuni 19. sajandi alguseni suhteliselt rahulik periood ja see "rahuaeg" oli täheldatav nii Euroopas kui ka Hiinas.
Antud sadakond aastat väldanud periood paigutub "väikeseks jääajaks" kutsutava ajajärgu lõpuaega, mil leidis aset ca 100 aastat kestnud lühiajaline globaalne kliima soojenemise periood.
Brecke sõnul on selge, et kliima ei ole ainus sõdasid põhjustav faktor, ent kliimamuutused pingestavad üldist olustikku ja suurendavad seeläbi konfliktiohtu.
Teadlaste hinnangul viisid väikese jääaja madalad tempertauurid põllumajandussaakide langemiseni ja see tõi enesega kaasa sõjalisi konflikte.
100-aastase kliima soojenemise perioodi ajal sotsiaalsed pinged mõnevõrra alanesid, ent kui globaalsed temperatuurid taas 19. sajandi alguses langesid, puhkesid maailmas uued sõjalised konfliktid.
Kuigi meie planeet muutub praegu pidevalt soojemaks, mitte külmemaks, toovad uurijad esile, et prognooside kohaselt põhjustavad käesolevad kliimamuutused pikemaajaliselt üleilmset toidunappust samas mahus, kui seda tekitasid väikese jääaja madalad temperatuurid.
Brecke hinnangul on tänapäeva ühiskonnal varasemast enam võimalusi selliste pingetega toime tulla, ent kui olukord läheb päris hulluks ja inimeste sotsiaalset heaolu tagavad mehhanismid lakkavad toimimast, ollakse sisuliselt samas seisus, kui paari sajandi eest.

Vaata ka:
Inimlik kaastunne on väga piiratud
Möödunud sügistalv oli Euroopas viimase 700 aasta kuumim

Lehtede sügisvärvumist võib pidurdada CO2

2007-11-19T09:23:00.000+02:00

Southamptoni ülikooli uurijate värske teadustöö viitab võimalusele, et aina edasi lükkuv puulehtede sügisene kollaseks, punaseks ja pruuniks värvumine ning lehtede varasemast hilisem puult langemine ei ole põhjustatud mitte tõusvatest temperatuuridest, vaid hoopis atmosfääri kõrgematest süsinikdioksiidi (CO2) tasemetest.
Viimasel ajal muudavad puulehed looduseuurijate kinnitusel sügisel värvi aina hiljem ning muru hakkab kevadeti kasvama aina varem.
Viimase 30 aasta vältel on puulehtede kollaseks, punaseks ja pruuniks värvumine ning puultlangemine toimunud Euroopas igal aastakümnel eelmisega võrreldes 1,3-1,8 päeva võrra hiljem.
Seni on üldiselt arvatud, et selle põhjuseks on tõusvad globaalsed temperatuurid ja sellest tulenev kasvuhooaja pikenemine.
Kõrgemate õhutemperatuuride ning kevadise varasema murukasvu ja pungade avanemise seos on uurijate kinnitusel 14 Euroopa riigis toimunud mõõtmiste põhjal selge kinnituse saanud, ent sügisese lehevärvumise ja -languse seos õhutemperatuuri muutustega on üsna nõrk.
Aina hilisema puulehtede sügisvärvumise taustal viimase 30 aasta vältel on atmosfääri CO2-sisaldus tõusnud samal perioodil umbes 13,5% ning teadaolevalt mõjutab CO2 tugevasti taimede füsioloogiat ning neis aset leidvaid protsesse.
Southamptoni ülikooli teadlased uurisid, kuidas mõjub normaalne või tavalisest oluliselt kõrgem CO2-tase Euroopa erinevates piirkondades kasvavatele papli perekonda (Populus) kuuluvatele puudele.
Eksperimentides kasutatud kõrgendatud CO2-kontsentratsiooniks oli 550 ühikut miljoni kohta, mis võib praeguste kliimamudelite prognooside põhjal päriselus tõeks saada umbes aastal 2050.
Normaalsest kõrgemas CO2-keskkonnas kasvavatel paplitel püsisid lehed uurijate sõnul õhutemperatuuridest sõltumata sügisel küljes oluliselt kauem ning neis leidus rohkem klorofülli, mistõttu lehed värvusid kollaseks ja punaseks tavalisest aeglasemalt.
Uurimistöös osalenud bioloogiaprofessor Gail Taylori hinnangul pikendab CO2 kõrgem tase atmosfääris puudel sügisest lehepüsimist seetõttu, et võimaldab taimel luua süsinikurikkaid ühendeid, mis teadaolevalt lehtede eluiga pikendavad.
Uurimistöö raames vaatlesid teadlased ka ligikaudu 20.000 papli geeni ning selgitasid välja need geenid, mis lülituvad sisse hilinenud sügisese lehevärvumise tsükli käigus.

Vaata ka:
CO2 tasemed kerkivad arvatust kiiremini

Miks mõned loomad söövad oma järeltulijaid?

2007-11-15T08:19:00.000+02:00

Kuigi oma järeltulijate söömine kõlab inimese kõrvadele uskumatuna, teevad seda ometi üllatavalt sageli paljud loomaliigid ning ajakirjas The American Naturalist tutvustatav uurimistöö heidab nüüd senisest enam valgust asjaoludele, mis sunnivad loomavanemaid oma lapsi nahka pistma.
Zooloogid on kirjeldanud järetulijate söömise kommet muuhulgas uruhiirtel, huntämblikel ja paljudel konna- ja kalaliikidel ning paradoksaalsel kombel on peaaegu kõigil juhtudel tegemist liikidega, kes hoolitsevad oma laste eest.
Teadlased on taolise näilise vastuolu selgitamisel olnud seni suurtes raskustes, ent üksmeel on saavutatud selles, et antud tüüpi kannibalismil peab olema teatud oludes ilmnev oluline evolutsiooniline eelis.
Värske uuringu autor Hope Klug Florida ülikoolist märkis, et kui lastesöömine ei annaks evolutsioonilist eelist, poleks see ka kunagi arenenud.
Kui järeltulijate kannibalism aastakümnete eest avastati, peeti seda harvaesinevaks "sotsiaalseks patoloogiaks", ent aegamööda on veendutud, et eluslooduses on see käitumismall üsna levinud.
Varasemates uuringutes on keskendutud peamiselt võimalusele, et oma laste söömine võib olla loomavanematele väljapääsuks olukorras, kus valitseb toidunappus ja järeltulijate pintslisse pistmine on viimane võimalus ellu jääda ja tulevikus soodsamates oludes uus pesakond ilmale tuua.
Samas on mõnede kalaliikide puhul tehtud katsed, kus kalavanematele on tagatud küllaldane toiduvaru, andnud ebaselgeid tulemusi - mõnedel juhtudel jätsid vanemad oma järeltulijad söömata, ent mõnel juhul mitte.
Klugi sõnul on selge, et antud käitumise põhjuseks ei ole vaid soov saada kerget kõhutäit, mistõttu asusid nad koos Michael Bonsalliga Oxfordi ülikoolist välja selgitama teisi võimalikke lapsesöömise motivaatoreid.
Klug ja Bonsall lõid arvutis erinevaid "virtuaalseid organisme" ning jälgisid nende populatsioonides "kannibalismigeeni" levikut ja seda soodustavaid asjaolusid.
Teadlased tegid kindlaks, et mõne oma järeltulija nahkapistmine avaldab pesakonnale samasugust mõju kui ta langemine kiskja saagiks - see kiirendab pesakonna arengut tervikuna ning võimaldab järeltulijatel jõuda kiiremini sellisesse arengufaasi, kus oht sattuda lihatoiduliste loomade ohvriks on oluliselt alanenud.
Kannibalism kiirendas uurimistöö kohaselt ka vanemate viljakust, tõstes isase isendi veetlust emaste isendite silmis, kuigi Klugi sõnul ei ole selge, millised asjaolud ja kuidas seda täpselt põhjustasid.
Oodatult andis oma laste söömine ka mõningase energiaeelise, ent Klugi kinnitusel on selge, et loomariigis üsna laialt levinud oma laste söömise kommet ei saa selgitada vaid ühega tuvastatud asjaoludest.
Ta arutles, et antud tüüpi käitumine võib olla evolutsiooni käigus välja kujunenud viisiks, mille abil pesakonnast "juuritakse välja" järeltulijad, kelle täiskasvanuks saamiseks kulub liiga palju aega, toiduressursse ja vanemalikku hoolitsust.
Uurija hinnangul toimub selliste liikide puhul mõningane ennetav järeltulijate "ületootmine", mille järgselt "üleliigsed" lapsed eemaldatakse.
Laste üleskasvatamisele kuluva aja hulka piirab ka ka liigisisene konkurents ressursside eest, lisas Klug.

Vaata ka:
Rottidel esineb inimlikku suuremeelsust

Jaapani kuulaev filmis maatõusu

2007-11-14T13:32:00.000+02:00

Käesoleva aasta 18. oktoobril Kuu orbiidile jõudnud Jaapani Kosmoseuuringute Agentuuri (JAXA) uurimislaev Kaguya (SELENE) on selle pardal asuva HDTV-kaamera abil esmakordselt filminud maatõusu ja maaloojangut, nii nagu saab seda näha 100 kilomeetri kõrgusel meie koduplaneedi loodusliku kaaslase kohal tiirlevast kosmoselaevast.
Videolõiku maatõusust saab näha siin ja videoklippi maaloojangust siin.
Maatõus ja maaloojang on videolõikudel jälgitaval kujul vaadeldavad siiski vaid Kuu ümber tiirleva kosmoselaeva pardalt, sest Kuu pinnal asuv inimene neid ei näeks.
Seni oli vaieldamatult kõige kuulsamaks maatõusu jäädvustuseks 1968 aasta detsembris Apollo 8 astronaudi Frank Bormani poolt tehtud foto.

Vaata ka:
NASA uus kuukulgur muudab astronautide elu lihtsamaks

Astronoomid kaitsevad kosmiliste objektide hoiatussüsteemi

2007-11-14T09:21:00.000+02:00

Astronoomid kaitsevad Maad potentsiaalselt ähvardavate objektide tuvastamise süsteemi pärast hiljuti toimunud piinlikku vahejuhtumit, mille käigus Euroopa Kosmoseagentuuri (ESA) uurimislaeva Rosetta peeti kosmiliseks kivikamakaks, mis peagi meie koduplaneedile väga lähedale satub.
Rosetta on teel komeedi 67P/Churyumov-Gerasimenko suunas ning sihile jõudma aastal 2014.
Küllaldase kiiruse saavutamiseks tuleb uurimislaeval Maast kolm korda lähedalt mööda kihutada.
13. novembril möödus Rosetta seetõttu Maast vaid 5301 kilomeetri kauguselt ning viis võimalust kasutades läbi mitmeid teaduslikke mõõtmisi.
Möödunud nädalal teatasid aga kolm Ameerika Ühendriikides asuvat uurimiskeskust kiiresti Maale lähenevast tundmatust kosmilisest objektist, millele anti nimeks 2007 VN8.
Maa-lähedaste objektide otsingut koordineeriv Harvardi astrofüüsika keskus juures tegutsev MPC keskus andis seejärel välja ametliku hoiatuse, et Maast möödub lähiajal väga lähedalt tundmatu kosmiline objekt.
Hoiatus võeti kiiresti maha, kui Venemaa astronoom Deniss Denissenko avastas, et 2007 VN84 liikumistrajektoor kattub uurimislaeva Rosetta omaga.
Põhja-Iirimaal asuva Armaghi observatooriumi direktor Mark Bailey märkis, et süsteem on üles ehitatud selliselt, et info Maad potentsiaalselt tabavast objektist saaks avalikuks võimalikult ruttu, sest arutada selle üle, kas tegemist on asteroidi või millegi muuga, jõuab ka hiljem.
MPC keskus kurdab laialisaadetud pressiteates, et taolise eksituse muutis võimalikuks korraliku Maa-lähedaste tehisobjektide andmebaasi puudumine.
Bailey arvates oleks sellise andmebaasi loomine muidugi hea mõte, ent jääb ebaselgeks, kes peaks seda koostama hakkama ja kust tuleks selle loomiseks ja haldamiseks vajalikud rahalised vahendid.
Mitmete kosmoseuurijate hinnangul probleemi tegelikult ei olegi ning ka antud juhtum näitab, et süsteem töötab tegelikult tõhusalt.
Suurbritannia Kuningliku Astronoomiaühingu pressiesindaja Robert Massey märkis, et teleskoobid saavad kosmiliste objektide leidmisega kenasti hakkama ning on selge, et nende tuvastamine võtab kauem aega, sest esialgu on tegemist vaid liikuvate heledate täppidega.
Ka Baley hinnangul elavad asteroidiotsijad taolised piinlikud momendid kenasti üle ning neil tulnuks palju enam häbi tunda, kui nad oleks Rosetta peatse lähenemise maha maganud.

Vaata ka:
Teadlased selgitasid välja dinosauruste tapjad

Uuring: beeta-karoteen pidurdab vaimse võimekuse langust

2007-11-13T08:52:00.001+02:00

Pikema aja vältel toidulisandina beeta-karoteeni kasutamine võib kaitsta kõrges vanuses tekkivate mäluhäirete ning vaimse võimekuse ja õppevõime languse eest, mis eelnevad sageli Alzheimeri tõvele.
Ajakirjas Archives of Internal Medicine tutvustatava teadustöö raames tehti beeta-karoteeni vaimuteravust kaitsev mõju kindlaks tervetel meesterahvastel, kes on tarvitanud 50 milligrammi antud karoteeni sisaldavat toidulisandit iga ühe päeva tagant ligikaudu 18 aasta vältel.
Meesterahvastel, kes olid seda tarvitanud vaid 1-3 aasta jooksul, sama efekti ei täheldatud.
Beeta-karoteeni pikaajaliselt tarvitanud vabatahtlikel olid võrrelduna seda lühiajaliselt tarvitanutega või seda üldse mitte kasutanutega standarsetes vaimse võimekuse testidest oluliselt kõrgemad tulemused ning eriti suur vahe ilmnes verbaalse võimekuse katsetes.
Uurijate kinnitusel võib beeta-karoteen enesest kujutada võimsat salarelva Alzheimeri tõve ja teiste dementsusvormide ennetamiseks.
Uurimistööd juhtinud dr Francine Grodsteini sõnul näitab leid üheselt, et inimene saab enese mälukvaliteedi tõstmiseks kõrges vanuses elu jooksul midagi konkreetset ära teha.
Uurija sõnul põhineb beeta-karoteeni positiivne mõju vaimuerksusele tõenäoliselt selle loodusliku ühendi antioksüdatiivsetel omadustel, kuna mitmes viimasel ajal avalikustatud teaduslikus uuringus on näidatud, et oksüdatiivne stress võib olla üks aju normaalset tööd aastate vältel halvavaid võtmefaktoreid.
Seda, et beeta-karoteeni regulaarne tarvitamine parandab inimese füüsilist tervist, on täheldatud juba varem
Näiteks 2006. aasta märtsikuus ajakirjas Thorax tutvustatud Prantsusmaa riikliku terviseinstituudi INSERM teadurite uurimistöös selgus, et inimestel, kelle veres on kõrge kontsentratsioon beeta-karoteeni, säilib kopsude hea töötase kõrgema vanuseni.
Mõnevõrra üllataval kombel leiti, et beeta-karoteen ja E-vitamiin võivad teatud määral kaitsta ka suitsetajate kopse.
Uurimistööd juhtinud dr. Armelle Guenegou sõnul näitab uuring, et nii suitsetajad kui mittesuitsetajad peaksid tarbima suures koguses aed- ja puuvilju, kui nad tahavad oma kopsud noorena hoida.
Tema sõnul ei tähenda leid aga kohe pärist kindlasti seda, et suures koguses aedvilju söövad suitsetajad võivad nüüd end muretult tunda, sest nende jaoks on parim viis oma tervise eest hoolitseda siiski endiselt suitsetamisest loobumine.
Prantsusmaa teadlaste avastus oli vastuolus vahetult enne selle tutvustamist avalikustatud kaheksa varasema uurimistöö koondanalüüsiga, milles leiti, et beeta-karoteen ning A-, C- ja E-vitamiin ei vähenda suitsetajatel kopsuvähki haigestumise riski ning suitsetajatel võib beeta-karoteen koguni kopsuvähki ja eesnärmevähki haigestumise ja sellesse suremise tõenäosust suurendada.
Beeta-karoteeni leidub suurtes kogustes muuhulgas porgandis, spinatis, tomatis, brokolis ning apelsinis.

Vaata ka:

Sportimine hoiab korras ka vaimse tervise

Kõrgenergeetiline kosmiline kiirgus tekib supermassiivsetes mustades aukudes

2007-11-10T18:09:00.000+02:00

Teadlastele pikalt peamurdmist pakkunud kõrgenergeetiline kosmiline kiirgus pärineb miljonite valgusaastate kauguselt asuvate galaktikate keskmes paiknevatest tohututest mustadest aukudest.
Enam kui 370 uurija ühistöös õnnestus Argentinas asuva Pierre Augeri observatooriumi kogutud andmete abil kindlaks teha Maad tabavate kõrgenergeetiliste kosmiliste osakeste päritolupiirkonnad.
Kõnealused ultrakõrgenergeetilised kosmilised osakesed kannavad eneses meie koduplaneedi atmosfääriga põrkudes sadu miljoneid kordi enam energiat kui teadlastel on seni õnnestunud katsete käigus saavutada.
Üksainus antud tüüpi prooton võib kanda eneses sama palju energiat kui 100-kilomeetrise tunnikiirusega servitud tennispall.
Vastupidiselt madalenergeetilisele kosmilisele kiirgusele (see pärineb peamiselt Päikeselt ning teistest meie galaktika piires asuvatest objektidest), mida magnetväljad kõrvale suunavad, kihutavad kõrgenergeetilised osakesed valguskiiruse lähedase kiirusega läbi kosmiliste avaruste praktiliselt sirgjooneliselt, mis muudabki nende päritolupiirkonna kindlakstegemise võimalikuks.
Ultrakõrgenergeetiline kosmiline kiirgus avastati 1912. aastal ning sellest ajast alates on teadlased üritanud mõista, kust küll sedavõrd uskumatute omadustega osakesed pärinevad.
Kõrgenergeetilisi osakesi on väga raske uurida, sest need on ülimalt haruldased - hinnanguliselt tabab iga saja aasta jooksul Maa igat 1 km2 ala vähem kui üks selline kosmiline kihutaja.
Kuigi Pierre Augeri observatooriumi arsenali kuulub ligikaudu 1600 maapinnal asuvat ning ühtekokku 3000 km2 maa-ala katvat osakestedetektorit, registreeritakse seal siiski ühes kuus keskmiselt vaid kaks sellist osakest.
Tegelikult ei registreerita observatooriumis mitte ultrakõrgenergeetilise osakese enese saabumist, vaid selle atmosfääriga põrkumisest tekkinud teiseste osakeste laviini, mis saadab maapinna suunas liikuva osakese liikumist.
Selline teiseste osakeste "vihm" võib katta kuni 40 km2 maa-ala.
Alates 2004. aasta jaanuarist registreeritud 27 ultrakõrgenergeetilise kosmilise kiirguse osakese liikumise analüüs näitas, et selle kõige tõenäolisemaks tekkekohaks on lähedane aktiivne galaktiline tuum (AGN) kuni 250 miljoni valgusaasta kaugusel.
Ajakirjas Science tutvustatavast uuringust selgub ka, et antud tüüpi osakesed on erinevate magnetväljade toimel läbi kosmiliste avaruste kihutades teelt kõrvale kaldunud vähem kui 3.1º võrra.
AGNide keskmes asuvad supermassiivsed mustad augud, mis ongi uurijate hinnangul ultrakõrgenergeetilise kosmilise kiirguse tekitajaks.

Vaata ka:

Mustad augud võivad olla väravad teistesse universumitesse

D-vitamiin võib aeglustada vananemist

2007-11-08T10:02:00.000+02:00

Suurbritannia teadlaste läbi viidud uurimistööst selgus, et mõõdukas olesklemine päikesevalguse käes võib aidata püsida noorena.
Uurijate sõnul näib nimelt ennekõike päikesevalguse toimel nahas tekkiv D-vitamiin aeglustavat vananemisprotsesse kogu organismis ning võib kaitsta ka vananemisega kaasnevate haiguste eest, nagu näiteks erinevat tüüpi südametõved.
Londoni King's College'i teadurid mõõtsid 2160 18-79 aastase naise bioloogilise vananemise markeriks peetavat vere valgeliblede telomeeride pikkust ning D-vitamiini kogust uuritavate veres.
Telomeerid kujutavad enesest mittekodeerivaid lõike kromosoomide otstes ning täidavad omalaadse riske maandava puhvri rolli, mis peab tagama, et DNA-andmete kopeerimise käigus ei läheks kaotsi rakkude normaalseks elutegevuseks vajalikku geneetilist informatsiooni.
Vananedes muutuvad inimese telomeerid lühemaks ja see tõstab ajapikku erinevate haiguste tekke tõenäosust.
Ajakirjas American Journal of Clinical Nutrition tutvustatava analüüsi käigus selgus pärast katsetes osalenute vanuse arvestamist, et kõrge D-vitamiini tasemega naistel on keskmisest pikemad telomeerid, mis näitab, et nad on bioloogiliselt nooremad ja tervemad.
Uurimistööst ilmneb, et D-vitamiin aeglustab vananemisprotsesse DNAs ning seeläbi kõiki vananemisprotsesse kogu organismis.
Uurimistööd juhtinud dr Brent Richards pidas leidu oluliseks ja märkis, et tegemist on esimese korraga, kus teaduslikult tõestatakse, et inimesed, kelle organismi D-vitamiini tase on kõrge, vananevad aeglasemalt, kui inimesed, kelle kehas leidub D-vitamiini vähe.
Richardsi hinnangul võib see selgitada, miks on D-vitamiinil leitud olevat mitmete vananemisega seotud haiguste tekke riski alandav mõju.
Uuringu kaasautor Tim Spectori sõnul on seega võimalik mõnevõrra absurdne olukord, kus seesama päikesevalgus, mis tõstab sul nahavähki haigestumise riski, aeglustab samal ajal su keha üldist vananemist.
Spector ja Richards toonitavad, et tegid uuringu käigus kindlaks vaid D-vitamiini taseme ja vananemisprotsessi kiiruse seotuse, ent see ei tõesta veel ümberlükkamatult, et telomeeride lühenemise pidurdumise põhjustajaks on kindlasti just ja ainult D-vitamiin, mistõttu kõnealune seos vajab veel tublisti lisauuringuid.
D-vitamiin tekib nahas päikesevalguse toimel ning seda leidub suuremates kogustes kalamaksaõlis, rasvastes kalades, kanamunas, nisuidudes ja päevalilleseemnetes.

Vaata ka:
Uuring: D-vitamiin ei alanda üldist vähiriski
Uuring: D-vitamiin pikendab eluiga

Valemälestused eristuvad ajupildis

2007-11-07T09:20:00.001+02:00

Ajakirjas Journal of Neuroscience tutvustatavast uurimistööst selgus, et inimese aju teeb tõerääkimise ja valetamise vahel sageli vahet isegi siis, kui inimene valetab enese teadmata.
Tavaelus pole sugugi haruldane olukord, kus inimene on oma tuttavate-sõpradega vaieldes mõnes seigas absoluutselt kindel, ent kui see fakt internetist või teatmikust üle kontrollitakse, selgub, et ta siiski eksib.
Olgu siis tegemist sõpradevahelise vaidluse või kohtus tunnistuste andmisega, on ilmselge, et meie mälestused ei ole alati usaldusväärsed.
Nüüd ilmnes aga, et kuigi sellised valemälestused on näiliselt pärismälestustest täiesti eristamatud, "töödeldakse" neid sageli aju erinevates osades.
Uurimistööd juhtinud Duke'i ülikooli neuroloog Roberto Cabeza sõnas, et leidu võidakse tulevikus kasutada näiteks Alzheimeri tõve varajase staadiumi avastamiseks või siis kohtus tunnistusi andva inimese ütluste tõelevastavuse kontrollimiseks.
Cabeza ja Hongkeun Kim Lõuna-Korea Daegu ülikoolist palusid 11 inimesel ette lugeda nimekirja sõnadest, mis lahterdusid teatud kategooriasse (näiteks "koduloomad").
Hiljem küsiti katses osalenutelt, kas antud nimekirjas oli teatud sõnu, ning samal ajal jälgiti funktsionaalse magnetresonantsjäädvustuse (fMRI) abil nende ajutegevust.
Inimestelt küsiti ka seda, kui kindlad nad oma vastuse õigsuses on.
Uurijad avastasid, et kui katsealused olid oma vastuses kindlad ning vastasid õigesti, aktiveerus verevool ajupiirkonnas, mis on seotud mälestuste tekke ja jäädvustamisega, ent kui vastaja oli eneses küll kindel, ent mäletas siiski sõna valesti (olenevalt asjaoludest kuni 20% juhtidest), muutus aktiivseks hoopis teine ajupiirkond.
Valemälestuste puhul suurenes verevool ajuregioonis, mis on Cabeza sõnul seotud "tuttavlikkuse" tüüpi tundmuste tekkimisega.
Tuttavlikkus on üldine tunne, et teatud asi on minevikus aset leidnud, kuigi sa ei suuda samas meenutada toimunu täpseid detaile (mõnikord kohtad näiteks inimest, keda oleks nagu varemgi näinud, ent ta nimi või kohtumise asjaolud ei meenu ka pingsa mõttetöö tulemusena).
Cabeza kinnitusel on sisuliselt tegemist "tühja mälestusega", sest tegelike mälestuste puhul on sul võimalik meelde tuletada olulisi üksikasju.
Varasemates teadustöödes on kindlaks tehtud, et tuttavlikkus ja mäletamine on erinevad asjad ning kui pärismälestuste meenutamise võime muutub inimese vananedes kehvemaks, siis tuttavlikkuse tajumise võime mitte.
Kuna Alzheimeri tõve põdevatel patsientidel alanevad mõlemad võimekused, saab seda tõika kasutada antud haiguse varajase staadiumi diagnoosimiseks, lisas Cabeza.
Ta lisas, et tulevikus võidakse sarnane ajuskaneering võtta kasutusel kohtusaalides, tegemaks kindlaks, kas süüdistatav või tunnistaja räägib tõtt ja mäletab asju korrektselt.
Samas ei ole ka fMRI antud küsimuses paraku sugugi mitte eksimatu imevahend.
Nimelt on olemas spetsiifiline mälestusliik nimega fantoommälestus, mis tekib juhul, kui inimese aju "söödab ette" ebakorrektseid detaile, mis pärinevad teistest meenutustest - nii võid sa kohtuda naisterahvaga, kelle puhul tekib sul tunne, et oled teda varemgi näinud, ent lisaks "tead" sa, et ta nimi on Kati ja sa käisid temaga ühes koolis.
Fantoommälestused tekivad valemälestustest harvemini, ent nende puhul aktiveerub täpselt sama ajupiirkond, mis tõeste mälestuste puhul.

Vaata ka:
Kas ma tohin palun teie mõtteid lugeda?

Rinnapiima mõju lapse IQle oleneb ühest geenist

2007-11-06T09:29:00.000+02:00

Ajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences tutvustatavas kahes laiapõhjalises teaduslikus uuringus leiti, et see, kas sülelapsel tekib rinnaga toitmise tagajärjel kõrgem IQ, oleneb ühest kindlast geenivariandist.
3000 Suurbrtannias ja Uus-Meremaal elava lapse geeniandmeid ja IQd võrrelnud Duke'i ülikooli uurijad avastasid, et geeni FADS2 enimlevinud variandiga (variant C) lastel tõstis imetamine IQd keskmiselt seitsme punkti võrra, samas kui sama geeni haruldasema variandiga (variant G) beebide IQle ei avaldanud rinnaga toitmine või selle asemel tehislike piimasegude tarvitamine mingisugust mõju.
Geenivariant C esineb umbes 90% inimestest ning leid näitab uurijate kinnitusel, et rinnaga toidetud laste kõrgem intelligentsustase on põhjustatud antud geenitüübi ja välistegurite koosmõjust.
USA teadlaste uurimistöösse kaasatud lapsed olid sündinud aastail 1972-1973 ning nende IQd mõõdeti 7, 9, 11 ja 13 aasta vanusesena.
Samas ajakirjanumbris tutvustatud Suurbritannia uurijate teadustöös vaadeldi 2232 aastail 1994-1995 sündinud lapse IQd 5 aasta vanuses ning rinnaga toitmise ja geeniandmete võrdlemine andis esimese uurimistööga identse tulemuse.
Ekspertide hinnangul on on imetatavate sülelaste taibukuse tõusu peamiseks põhjuseks rinnapiimas sisalduvad rasvhapped, mida lehmapiimas ja enamikes toitesegudes ei leidu.
FADS2 mängib aga antud protsessis võtmerolli seetõttu, et toodab teadaolevalt ensüümi, mis muudab rashvappeid organismis erinevateks looduslikeks ühenditeks (DHA ja AA), mis on aju normaalseks arenguks üliolulised.
Duke'i ülikooli geneetikaekspert Terrie Moffitt märkis, et mõlemad teadustööd kinnitavad rinnapiima positiivset mõju lapse intelligentsustasemele, ent see oleneb teatud ulatuses lapse geneetilisest ülesehitusest ning sellest tulenevast erinevast võimest toiduga organismi sattuvaid rasvhappeid lõhustada ja omastada.

Vaata ka:
Suitsetamine on hällisurmade peamine põhjustaja

Vananedes muutub süda pisemaks

2007-11-05T19:47:00.000+02:00

Tuhandeid magnetresonantsjäädvustusi (MRI) analüüsinud Johns Hopkinsi ülikooli teadlased tegid kindlaks, et vananedes kaotab inimese süda kiiresti lihasmassi ja selle töövõime võib väheneda suisa üllatava kiirusega, mis selgitab, miks kujutab loomulik vananemine enesest ka tervetel inimestel olulist südametervise riskifaktorit.
5004 45-84 aastase ilma südamehaiguse diagnoosita ning erinevatesse etnilistesse gruppidesse kuuluva inimese südamepilti analüüsinud uurijad tuvastasid, et südame lihasmass väheneb pidevalt umbes 0,3 grammi võrra aastas ning iga vanemaks muututud aastaga tõuseb 2%-5% võrra aeg, mis kulub südamel kokkutõmbeks ja lõdvestumiseks.
Lisaks alanes vaadeldud inimestel aastas ca 9 milliliitri võrra ka südant läbiva vere kogus.
Novembri alguses Orlandos toimunud Ameerika Südameühingu konverentsil tutvustatud uuring võimaldab senisest paremini kaardistada südamepuudulikkuse tekke riski pidevat tõusu olukorras, kus vananev süda jääb aina väetimaks ning ei suuda enam korralikult täituda või piisavas koguses verd kehasse laiali pumbata.
Uurimistööd juhtinud Susan Chengi sõnul teati juba varem, et süda üritab pidevalt erinevate riskifaktoritega kohaneda, ent nüüd on selge, et see ülesanne muutub iga aastaga raskemaks, sest süda kaotab pidevalt lihasmassi ja töövõimet.
Ta lisas, et süda üritab eluaastate kuhjudes igati endist töövõimet säilitada, ent paraku ei ole see lihtsalt füüsiliselt võimalik.

Vaata ka:
Ebaõiglus teeb südame haigeks

Teadlased tuvastasid jäsemete tagasikasvamise võtmevalgu

2007-11-02T08:43:00.000+02:00

Suurbritannia uurijad tegid kindlaks valgu, mis võimaldab punatäpp-vesilikel (Notophthalmus viridescens) tagasi kasvatada kaotatud jäsemeid ning ekspertide kinnitusel võib leid kaasa aidata ka inimeste regeneratiivse meditsiini arengule.
Bioloogidele on vesilike ja sisalike võime küljest tulnud jäsemeid tagasi kasvatada silma torganud juba ammu, ent siiani on jäänud ebaselgeks, millised molekulaarsed protsessid seda võimaldavad.
Nüüd avastatati teadusajakirjas Science tutvustatava teadustöö käigus, et antud võimes mängib võtmerolli närvi- ja lihasrakkude poolt väljutatav valk nAG.
nAG vastutab antud protsessi käigus blasteemiks kutsutava ning hiljem uueks jäsemeks muutuva tüvirakkude kogumi moodustumise eest.
Valgu nAG olulisust jäsemete tagasikasvamises näitas muuhulgas tõik, et rakke seda aktiivsemalt tootma sundides said teadlased vesilikel taastada jäsemeid ka pärast nii ränki närvivigastusi, mille järel need enam tavaliselt tagasi ei kasva.
Uurimistööd juhtinud dr Anoop Kumar ja ta kolleegid avaldasid arvamust, et avastus võib olla abiks katsetes luua jäsemete regenereerimise võimalusi ka imetajatele, sealhulgas inimesele.
Kahepaiksete jäsemetaastamise võimet uuriv Indiana ülikooli ekspert dr David Stocum märkis leidu kommenteerides, et see selgitab osaliselt, miks ei ole näiteks inimestel samasugust jäsemete tagasikasvatamise võimet ning lisas, et põhimõtteliselt võimaldab antud protsessi molekulaarse käsujada täpne mõistmine sarnast taastumatute kehaosade tagasikasvatamist ka imetajatel.
Asjatundjad toonitavad siiski, et see päev, mil jäsemest ilma jäänud inimene saab selle haiglas arstide abiga tagasi kasvatada, ei saabu veel lähiajal.

Vaata ka:

Vähivastane valk pikendab ka eluiga

Vähiriski alandamiseks hoidu ülekaalust ja lihatoodetest

2007-10-31T21:26:00.000+02:00

Maailma Vähiuuringute Fondi poolt läbi viidud elustiili ja vähiriski seose analüüs Food, Nutrition, Physical Activity, and the Prevention of Cancer: a Global Perspective näitas, et vähiriski alandamiseks tuleb vältida lisakilode kuhjumist, piirata alkoholi tarvitamist ning hoiduda singi, peekoni ja muud tüüpi töödeldud liha tarbimisest.
Ligikaudu 7000 erineva teadusliku uuringu koondanalüüs näitas, et ülekaalulisus võib olla palju olulisemaks vähkkasvajate riskifaktoriks, kui seni üldiselt arvatakse.
Vähiuurijate teatel võivad end antud küsimuses suhteliselt turvaliselt tunda need inimesed, kelle kehamassi indeks (BMI) jääb vahemikku 18,5-25.
Samas kehtib selle seose puhul reegel "mida vähem, seda parem" ning antud vahemiku alumisse otsa jääv kehakaal viitab oluliselt väiksemale vähiriskile kui 25 lähedale jääv BMI näitaja.
Üleliigne keharasv mängib paljude teadustööde andmeil võtmerolli muuhulgas rinnavähi, soolevähi ja kõhunäärmevähi tekke tõenäosuse kerkimisel.
Oluliseks teguriks vähiriski alandamisel on ettekande kohaselt igapäevane füüsiline aktiivsus.
Analüüs näitas, et töödeldud lihatoodete tarbimise viimine miinimumi ning lihatarbimise nädalase piiri seadmine 500 grammile alandab olulisel määral jämesoolevähi diagnoosi tõenäosust.
Lisaks soovitavad asjatundjad mitte üle pingutada piimatoodetega ja lisada oma igapäevasele söögilauale enam puu- ja juurvilju.
Kuigi regulaarne mõõdukas alkoholitarbimine alandab südame-veresoonkonnatõbede riski, tuleks pahaloomulistesse kasvajatesse haigestumise riski alandamiseks alkoholi tarvitamisest kas täielikult loobuda või tarbida seda väga väikestes kogustes.
Üheksa erineva teadlasterühma viis aastat väldanud töö tulemusena valminud raportis tuuakse esile rinnaga toitmise vähiriski alandavat mõju - imetaval emal väheneb seeläbi rinnavähki haigestumise tõenäosus ning lapsel alaneb mõningate teadustööde andmeil pisut ülekaalulisusrisk.
Kuigi keskmiselt on teaduslike uuringute andmeil pikka kasvu inimestel nende lühemate eakaaslastega võrreldes parem tervis, on vähiriski küsimuses seis vastupidine - pikemad inimesed elavad tõenäoliselt hormonaalsetel põhjustel suuremas kõhunäärme-, munasarja- ja veel mõnede vähivormide riskis.
Tõenäoliselt seni kõige põhjalikumas elustiili ja vähiriski seoste analüüsi koostamisel osalenud vähiekspert Martin Wiseman märkis, et loomulikult ei saa kirja pandud soovituste järgimist kellelegi kohustuslikuks muuta, ent kui inimesed tahavad oma vähiriski alandada, siis teavad nad nüüd, mida selleks teha tuleb.
Ta lisas, et vähkkasvajasse haigestumine ei olene puhtalt saatusest, vaid iga inimene saab selle ohu oluliseks vähendamiseks ise väga palju ära teha.
Wisemani sõnul saaks elustiili muutustega maailmas igal aastal ära hoida hinnanguliselt umbes 10 miljonit uut vähijuhtu.
Samaaegselt Maailma Vähiuuringute Fondi raportiga avalikustatud Ameerika Vähiuuringute Instituudi küsitlus näitas, et vähemalt ameeriklased on vähiriske suurendavatest faktoritest väga halvasti informeeritud.
1000 USA täiskasvanud elaniku küsitlemisel selgus, et vaid 38% neist olid kuulnud töödeldud lihatoodete tarvitamise ja suurenenud vähiriski seosest, 49% teadsid, et vähene puu- ja juurviljade tarvitamine suurendab pahaloomulistesse kasvajatesse haigestumise tõenäosust ja 46% olid nõus väitega, et ülekaalulisus on oluline vähkkasvajate tekke tõenäosust suurendav tegur.
Samas arvas 71% küsitletutest, et vähiriski suurendavad pestitsiidide jäägid toiduainetes, 56% pidas tähtsaks vähkkasvajate tekke tõenäosust suurendavaks asjaoluks stressi ja 49% leidis, et vähki põhjustavad lihatoodetest leiduvad hormoonid.
Ühtegi neist väidetavatest seostest ei ole kunagi ühegi tõsiseltvõetava teadusliku uuringu raames tõestatud ning küsitlustulemused näitavad, et ameeriklased süüdistavad pahaloomulistes kasvajates aina sagedamini väliseid tegureid, mida nad ise muuta ei saa, ja jätavad kahe silma vahele enese elustiili mõju oma tervisele.

Vaata ka:

Uuring: optimism ei aita vähkkasvajat võita

D-vitamiin ei alanda üldist vähiriski

2007-10-31T10:14:00.000+02:00

Vastupidiselt mitmetes varasemates väikesemahulistes uuringutes leitud D-vitamiini tarvitamise ja alanenud üldise vähisurma riski seosele ei näi D-vitamiinil siiski olevat letaalse vähkkasvaja tekke tõenäosust alandavat mõju ning selle vitamiini tarvitamine võib vähendada vaid jämesoolevähki suremise riski.
Ameerika Ühendriikide riikliku vähiinstituudi uurijad analüüsisid ajakirjas Journal of the National Cancer Institute tutvustatava teadustöö raames 16.818 vähemalt 17-aastase inimese vere D-vitamiini taset ning erinevatesse vähivormidesse suremist.
Erinevate jälgimisaluste puhul 6-12 aastat kestnud vaatlusperioodi käigus suri vähki 536 inimest.
Hilisema analüüsi käigus ei leitud mingisugust seost vere D-vitamiini tasemete ja vähkkasvajast põhjustatud surma tõenäosuse vahel ei üldiselt ega ka juhul, kui arvesse võeti vaadeldud inimeste sugu, vanust ja kuulumist erinvatesse etnilistesse gruppidesse.
Siiski leiti mõningaid andmeid selle kohta, et D-vitamiin võib vähendada letaalse jämesoolevähi riski - kõige kõrgema D-vitamiini tasemega inimestel oli kõige madalama vitamiinitasemega vaadeldutega võrreldes 72% madalam tõenäosus antud vähivormi tõttu surra.
Üsna kindlalt on varasemates teaduslikes töödes siiski kindlaks tehtud D-vitamiini regulaarse tarvitamise ja üldise surmariski alanemise seos.
Näiteks 18 varem läbi viidud kliinilist uuringut analüüsinud Rahvusvahelise Vähiuuringute Agentuuri ja Euroopa Onkoloogiainstituudi eksperdid teatasid 2007. a. septembris, et päikesevitamiiniks kutsutava D-vitamiini regulaarne tarvitamine näib olulisel määral vähendavat enneaegse surma tõenäosust.
Enam kui 57.000 ravimiuuringus osalenud ja vähemalt 6 aasta vältel jälgitud inimese terviseandmete liitmine näitas, et igapäevaselt vähemalt 500 IU (ca 12,5 μg) D-vitamiini tarvitanutel on võrrelduna võrdlusgruppi kuulunud inimestega keskmiselt 7% madalam surmarisk.
Enamikes vaadeldud uuringutes osalesid 65-aastased ja vanemad inimesed ning neis analüüsiti D-vitamiini tarvitamise mõju luutugevusele ja luumurdude ennetamisele.
Kahes teises hiljuti avalikustatud teaduslikus uuringus leiti D-vitamiinil olevat veelgi positiivseid tervisemõjusid - see vähendas regulaarselt tarvitatuna märkimisväärselt hingamisteede nakkustesse haigestumist ning alandas eakatel inimestel ohtu jääda oma igapäevategemistega jänni ja sattuda seetõttu hooldekodusse.
2006.a läbi viidud Kanada McGilli ülikooli uurijate teadustööst ilmnes, et kui naine tarvitab raseduse ajal liiga vähe D-vitamiini, on tal keskmisest suurem risk tuua ilmale alakaaluline laps.
D-vitamiin tekib nahas päikesevalguse toimel ning seda leidub suuremates kogustes kalamaksaõlis, rasvastes kalades, kanamunas, nisuidudes ja päevalilleseemnetes.

Vaata ka:
Uuring: D-vitamiin pikendab eluiga

ÜRO eriraportöör: biokütuste tootmine on inimsusevastane kuritegu

2007-10-27T16:08:00.000+02:00

ÜRO eriraportöör toiduküsimuste alal Jean Ziegler kutsus üles kehtestama biokütuste tootmisele viieaastast rahvusvahelist moratooriumit ning nimetas toiduainete muutmist kütuseks inimsusevastaseks kuriteoks.
Ziegler sõnas, et biokütused kergitavad rahvusvaheliselt toiduhindu ajal, mil meie planeedil nälgib 584 miljonit inimest ning iga 5 sekundi järel sureb maailmas üks alla 10-aastane laps kas otseselt näljasurma või siis mõne toiduvaegusest põhjustatud tõve tagajärjel.
Eksperdi kinnitusel on biokütuste suurenenud tootmisest põhjustatud teraviljade hinnatõus maailmaturul juba tekitanud tõsiseid probleeme paljudele oma toidu suures osas sisse vedavatele Aafrika riikidele.
ÜRO inimõiguste komisjoni sõltumatu ekspert Ziegler toonitas, et praeguses olukorras on toiduainetest biokütuste valmistamine inimsusevastane kuritegu.
Ta sõnas, et ta avaldus on suunatud inimeste teadlikkuse tõstmisele ning märkis, et näiteks kõige agaramalt biokütuseid tootvad Ameerika Ühendriigid ja Brasiilia on demokraatlikud riigid ja ehk sunnib sealsete kodanike surve poliitikuid praegust olukorda muutma.
Ziegleri arvates tuleks biokütuste tootmisele kehtestada viieaastane rahvusvaheline moratoorium ning selle aja vältel suudetaks tõenäoliselt täiustada biokütuste tootmise tehnoloogiaid selliselt, et neid saaks valmistada toidukasvatamiseks sobimatul maapinnal kasvatatud toiduks sobimatutest taimedest ning põllumajanduslikest jääkidest.
Eriraportöör kritiseeris teravalt Aafrika riikide põllumajandust laostavat Euroopa Liidu subsiidiumipõhist põllumajanduspoliitikat ning kutsus üles muutma rahvusvahelisi seadusi selliselt, et pagulasstaatust antaks tulevikus ka näljahäda eest põgenevatele inimestele, mitte vaid poliitilise, rassilise ning religioosse tagakiusamise tõttu kodumaalt lahkunuile.
Soov vähendada kliimasoojenemise taganttõukajaks olevate fossiilsete kütuste kasutamist ja Ameerika Ühendriikide plaan vähendada oma energeetilist välissõltuvust on tekitanud olukorra, kus paljude toiduainete hind maailmaturul on viimasel ajal hüppeliselt tõusnud ning varem toiduks kasutatavat nisu ja sojat kasvatanud põllumehed orienteeruvad massiliselt ümber biokütuste tootmiseks kasutatava maisi kasvatamisele.
Möödunud nädalal avalikustatud raportis hoiatas biokütuste tootmise kasvu laialdasest mõjust toiduhindadele ka Rahvusvaheline Valuutafond (IMF).
Mitmetes teaduslikes uuringutes on leitud hoiatavaid märke sellestki, et biokütused ei ole tervisele sugugi nii ohutud, kui sageli väidetakse.
Nii kirjutasid Stanfordi ülikooli uurijad ajakirja Environmental Science and Technology 2007.a. mainumbris, et etanoolkütust kasutavad sõidukid võivad olla inimtervisele kahjulikumad kui tavaomased bensiinisõidukid.
Nimelt näitas 2020. aasta õhukvaliteeti Ameerika Ühendriikides prognoosiv arvutimudel, et kui teatud piirkondades kasutaksid kõik sõidukid etanoolkütust (uuringus võeti aluseks kütusetüübi E85 (85% etanooli ja 15% bensiini) mõju õhukvaliteedile), tõstaks see seal tervisele ohtliku ning oluliseks sudu tekke komponendiks oleva osooni kogust õhus ning see kergitaks mõnevõrra hingamisteede haigustest ja astmahoogudest põhjustatud surmajuhtumite arvu.
Kuigi etanoolkütus vähendaks arvutimudeli kohaselt ohtlike atmosfääris leiduvate vähkitekitava keemiliste ühendite benseeni ja butadieeni koguseid, tõuseks samal ajal samuti kantserogeensete formaldehüüdi ja atseetaldehüüdi (etanaal) hulk, mistõttu oleks etanoolkütuse vähkkasvajaid põhjustav mõju sarnane bensiinikütuste sama näitajaga.
Uurimistööd juhtinud atmosfääriuurija Mark Jacobson märkis, et E85 kasutamine põhjustaks vähemalt sama palju tervisekahju kui tavaline bensiin, mille tõttu sureb juba praegu igal aastal enneaegselt umbes 10.000 inimest.
Seetõttu küsis ta, miks peaks propageerima etanoolkütuste kasutamist, kui sellest ei tõuse mingisugust tulu inimeste tervisele.
Jacobson lisas, et kui muuta näiteks kõik sõidukid elektriautodeks ning selleks kasutatav elekter pärineks tuuleenergeetikast, jääksid mainitud 10.000 inimest igal aastal ellu ja sõidukite süsinikuemissioon väheneks 98% võrra.
Euroopa Liidus on võetud eesmärgiks kasutada biokütuseid aastal 2020 10% mootorsõidukitest.

Vaata ka:
ÜRO eksperdid hoiatavad biokütustega seonduvate ohtude eest

UNEP: inimkond ei ela jätkusuutlikult

2007-10-26T02:37:00.000+02:00

ÜRO Keskkonnaprogrammi (UNEP) värskes raportis GEO-4 hoiatatakse, et inimkond elab hetkel ilmselgelt üle oma võimete ning sedavõrd raiskav eluviis ei saa enam kaua jätkuda.
572-leheküljelise uurimistöö kohaselt on tänapäeval inimese ökoloogiline jalajälg keskmiselt 21,9 hektari suurune, samas kui globaalset populatsiooni arvestades saab see olla maksimaalselt 15,7 hektarit inimese kohta.
Ökoloogilist jalajälge mõõdetakse arvestuslikes pinnaühikutes ja see näitab toidu, toodete ja energia tarbimist sel territooriumil võrrelduna bioloogiliselt produktiivse maa või mere pindalaga ehk ressursside hulgaga, mida on vaja tarbimise rahuldamiseks ja elanike tekitatud saaste absorbeerimiseks.
UNEPi keskkonnaekspert Neville Ash selgitas, et ligikaudu poole ökoloogilisest jalajäljest moodustab hinnanguline maapindala, mis on vajalik toodetavate kasvuhoonegaaside absorbeerimiseks.
Ta lisas, et pidevalt paisuv ökoloogiline jalajälg peegeldab suures osas meie koduplaneedi elanike väga kiiresti kasvavat arvu - kui praegu elab Maal hinnanguliselt 6,7 miljardit inimest, siis aastaks 2050 kerkib see arv juba 8-10 miljardini.
Ash toonitas, et inimkond saaks Maa ressursse kasutades kenasti hakkama ka sedavõrd kiire rahvastikukasvu tingimustes, ent selleks tuleb meil lõpetada arulagedalt laristav tarbimine ning toimetada jätkusuutlikult.
Raporti koostamises osalenud Johan Kuylenstierna Stockholmi keskkonnainstituudist peab jätkusuutlikuse võtmeküsimuseks energiaefektiivsust ja kinnitab, et rikkad tööstusriigid suudaksid tõsise soovi korral aastaks 2020 vähendada oma kasvuhoonegaaside emissioone poole võrra kasutades selleks ka vaid juba praegu kasutusel olevaid energiaefektiivsuse tehnoloogiaid.
Maailma Looduse Fondi (WWF) 2006.a uuringu kohaselt jätab Eestis elav inimene maailmas suuruselt seitsmenda ökoloogilise jalajälje.
GEO-4 koostamises osales 5 aasta vältel otseselt 390 eksperti ning selle toimetamisel oli tegev veel tuhatkond asjatundjat maailma erinevatest riikidest.
UNEPi uuringus antakse põhjalik ülevaade Maa looduslikest ressurssidest alates atmosfäärist kuni veevarude ning bioloogilise mitmekesisuseni.
Raporti koostanud ekspertide hinnangul ei saa kahjuks kuidagi väita, et inimkond kasutab meie koduplaneedi ressursse säästlikult ning tegelikkuses toimub jätkusuutmatu arengu raames laialdane ressursside raiskamine.
Muuhulgas tuuakse ettekandes välja, et aastaks 2025 elab koguni 1,6 miljardit inimest piirkondades, kus valitseb suur veepuudus ning globaalselt kaotatakse juba praegu veenappusest ja puudulikust hügieenist tingitud kõhuhaiguste tõttu aastas 440 miljonit koolitundi.
Keskkonnauurijad hoiatavad, et põllumajanduslikku maad kasutatakse mõõdutundtetult intensiivselt - kui veel 1987. aastal toodeti ühel hektaril keskmiselt 1,8 tonni saaki, siis nüüd on keskmine näitaja tõusnud 2,5 tonnini ning kuigi suurenenud tootlikkus näib esmapilgul olevat hea uudis, tuleb see tegelikult suures osas põllumajandusliku pinna liigagarast ekspluateerimisest, mis muudab selle vähemproduktiivseks.
Kuigi aina suurem hulk inimesi sõltub kalatoodetest ja nende tarbimine on viimase 40 aasta vältel kolmekordistunud, on paljude mereolendite arvukus massilise ülepüügi tõttu langenud nii madala tasemeni, et nad on juba praegu või saavad olema lähitulevikus praktiliselt väljasuremise äärel ning ka tänapäevaste kalapüügivahenditega ei saa neid enam püüda koguses, mis oleks majanduslikult mõttekas.
Lisaks märgitakse näiteks sedagi, et õhureostus tapab maailmas igal aastal enam kui 2 miljonit inimest.
Teadlased hoiatavad, et inimkond muudab Maa kliimat sedavõrd kiiresti ja raiskab taastumatuid ressursse nii mõõdutundetult, et tulevastel generatsioonidel saab olema väga raske hakkama saada.
Uurijad tuletavad meelde, et Maad on viimase 450 miljoni aasta vältel tabanud viis massilist väljasuremislainet ning hetkel on käimas kuues, mis on paraku põhjustatud inimtegevuse tagajärjel tekkinud olukorrast, kus meie koduplaneedi kliima muutub kiiremini kui kordagi viimase 500.000 aasta vältel.
Geo-4 näitab üheselt, et kuigi viimastel aastatel on keskkonnakaitse ja säästva eluviisi olulisusest räägitud ka kõrgel tasemel enam kui eales varem, on tegelikult tehtud väga vähe ja inimkond elab täna jätkusuutmatumalt kui kunagi oma ajaloo jooksul.

Vaata ka:
Uuring: kliimaoojenemist ei põhjusta Päike